KULTUURIPÄRANDI SELTSI VIDEOPÄRAND

Tekst: Kadi, VEMU/ Eesti Õppetöö Keskuse arhiivi assisent

Kultuuripärandi Selts (endise nimega Kultuuripärandi Klubi) loodi 1981. aastal, eesmärgiga videosalvestada eestlaste elu ja tegevust Kanadas. Selts alustas oma tegevust VHS ülesvõtetega, kuid tehnika arenedes mindi üle digitaalsele lindistamisele, mida kasutatakse ka praegu. Seltsi kogus on hetkel natuke alla 1200 DVD ning sama palju VHS lindistusi. Enamik VHS salvestustest on nüüdseks ka digiteeritud. 2012. aastal andis Kultuuripärandi Selts oma VHSide kogu üle VEMUle ning seetõttu tekkis vajadus selle kogu korrastamiseks ning hindamiseks. Sellest tulenevalt avanes mul võimalus põhjalikumalt tutvuda seltsi VHSidega ja teha väike kokkuvõte VEMU uuest kogust.

Kultuuripärandi Seltsi esimesed VHS lindistused pärinevad 1980. aastate algusest ning viimased samas formaadis ülesvõtted on tehtud 2000. aastate esimeses pooles, kui VHSid asendati digitaalsete lindistustega. VHSide kogu hõlmab umbes 20. aasta jagu erinevat materjali. Peamised ülesvõtted on erinevatest Toronto eestlaskonna üritustest, tähtpäevadest, pidustustest, loengutest, aktustest, näidenditest, kontsertidest, spordi-üritustest, erinevate klubide ja organisatsioonide koosviibimistest jms. Suure osa kogust hõlmavad aga ka kohalike eestlastega tehtud (eluloolised) intervjuud.

Kultuuripärandi Seltsi videolindistaja Ants Virkus 1996. aastal Torontos.

Foto: Johannes Tanner (VEMU Fotokogu – FK 16-5)

Natuke rohkem kui 1/3 kogust moodustavad eluloolised intervjuud. Neid on tehtud mitmesuguses vanuses ja erinevate alade inimestega ning need lindistused annavad üsnagi laia pildi põgenemislugudest ning eestlaste elust peale sõda Euroopas ja edasistest liikumistest. Enamik lugusid on Kanada eestlaste elust, mõned USAs elanud inimestest ja üksikud Rootsi eestlastest. Kui vanema põlvkonna elulood kajastavad suuresti mälestusi Eesti Vabariigi ajast ja olulisel kohal on põgenemisloo detailne edasiandmine, siis noorem põlvkond keskendub rohkem õpingutele ja karjäärile uues riigis. Mõlemate jaoks on aga olulisel kohal perekond ning ühiskondlik tegevus eestlaste hulgas.

Päris rohkesti on erinevaid Kanada eestlaste edulugusid. Intervjueeritute hulgas on palju insenere ja arhitekte, raamatupidajaid, kindlustusseltside ametnikke, eraettevõtjaid, meditsiinivaldkonna inimesi ja erinevate alade teadlasi. Kui veel välja tuua lugude ühiseid jooni, siis põgenikuks olemise algaastatel oli pea kõigi jaoks oluline lihtsalt töö leida. Edaspidi püüti asuda töötama või õppima aladel, mis võimaldasid head elatist teenida. Kuigi kultuuritegevus oli väga aktiivne, siis vähe on intervujeeritavate seas neid, kes väljaspool Eesti seltskonnategevust kultuurivaldkonnas oleksid töötanud, eriti just vanema põlvkonna hulgas. Küll aga on põnevaid mälestusi Eesti Vabariigi professionaalsetelt kultuuritöötajatelt, nt näitlejatelt-tantsijatelt Riina Reinike-Lipp, Rahel Olbrei, Kaarel Söödor jt.

Intervjuu kirjanik Arved Viirlaidiga 1984. aastal Torontos.

Foto: Oskar Haamer (VEMU Fotokogu - FK 16-8)

1980. aastate lõpust ja 1990. aastate algusest on intervjuusid ja loenguid Eestist tulnud külalistelt - kultuuri- ja poliitikategelastelt, kes tänu Nõukogude Liidus toimunud muudatustele said Eestist väljapoole reisida. Olgu siinkohal nimetatud järgmisi: Trivimi Velliste, Mart Laar, Arvo Pärt, Marju Lauristin, Tunne Kelam, Viivi Luik, Jaak Jõerüüt jt.

Iga ülesvõetud elulugu on omamoodi ainulaadne, nii nagu on ainulaadne iga inimese elugi, kuid mõned põnevamad lood vajavad siinkohal eraldi väljatoomist. Üheks selliseks oli Karl Auna intervjuu peale Eesti iseseisvuse taastamist. Ta jutustab Eesti lipu saatusest: kuidas Eesti ametlikku esimest riigilippu säilitati Karl Auna isatalus keevitatud karbi sees põranda all. Lisaks Auna loole olid tähelepanuväärsed Rahel Olbrei mälestused sellest, kuidas ta balleti “Kratt” kostüümis koos teiste tantsijatega Tallinnat mööda ringi jooksis, sest Tallinna pommitamise käigus süttis keset etendust ka Estonia teater. Huvitavad olid ka “Moerolt”' pääsemise lood ning Heino Toome Siberi vangilaagrist Soome ja edasi Rootsi põgenemise lugu. Üsna ainulaadsed on ka Nõukogude Eestist emmigreerumised. Oma viieaastasest paberite ajamise protsessist räägib Endla Kannel ning Vaike Rannu emigreerumise lugu läbi Sri Lanka USAsse kõlab kui seiklusromaan.

Peale intervjuude on kogus palju mitmesuguste ürituste jäädvustusi. Üheks enim lindistatud ürituseks on kindlasti ESTO' 84 Torontos. Peamiseks põhjuseks on see, et tervelt nädala kestnud programmi raamesse mahtus hulgaliselt erinevaid ettevõtmisi nagu kontserdid, etendused, kunstinäitused, konverentsid, rongkäik, laulupidu, tantsupidu jms. Üheks väliseesti teatri suurteoseks oli kindlasti ESTO' 84 raames etendunud A. Särevi ja P. Ardna operett “Kalurineiu”, mille lavastas Lydia Vohu-Viksten, peaosas Valve Tali ning muusikaliseks juhiks ja orkestri dirigendiks Roman Toi.

Kõigi seltsi lindistuste taga on aga seisnud mitmeid vabatahtlikke, kelle panus VHS kogu tekkimisel on olnud väga suur. Suur osa intervjuusid on läbi viidud ühe seltsi endise aktiivsema liikme Ellen Irsi poolt. Lisaks on mitmeid küsitlusi teinud ka Aksella Lokk. Filmimise ja kaamertöö osas on suure panuse andud Johannes Tanner, Laine Pant, Julius Karelson, Ants Virkus, Eugen Paas, Kaljo Patune, Uno Roose, Aksel Pügi jt. Lisaks on ka enamike videote viimistlemise taga olnud Aksel Pügi, kes on suurest hulgast VHS koopiatest kokku lõiganud ühtseid tervikuid.

Kultuuripärandi Seltsi liikmed uut lindistamise tehnikat vastu võtmas 

1980. aastatel Torontos.

(VEMU Fotokogu – FK 16-7) 

Kogus leidub ka erinevaid Kanada televisoonisaadete lindistusi. Enamasti on tegemist poliitiliste saadetega, mis puudutavad Eestit või Nõukogude Liitu, aga on ka katkendeid telesarjadest ja filmidest. Väga põnev oli jälgida saadetevahelisi reklaamiklippe ja seda, kuidas need on ajaga muutunud. Ka Eesti televisooni saadetest leidub koopiaid, eriti laulva revolutsiooni ja Eesti iseseisvuse taastamise aastatest. Põnev leid oli valik Nõukogude Eesti aegseid reklaame.

Lisaks põnevatele ajaloolistele faktidele oli mulle isiklikult huvitav teada saada, miks minu kodulinnas Viljandis kutsutakse lossimägedes asuvat mustavalgekirjut silda Varese sillaks. Ühe viljandlase intervjuust selgus, et sild ehitati tema isa linnapea Jaan Varese ametiajal (1923-1927) ja sealt alates hakatigi seda Varese sillaks kutsuma.

Kultuuripärandi Selts on teinud ära suure töö eestluse ajaloo filmilndile jäädvustamisel. Nende filmikogu on väga väärtuslik allikas nii professionaalsetele ajaloolastele kui Kanada eestlaskonnale.