Loeng sarjast "Eestlasena maailmas" 18. novembril 2015: "Minu elu Pariisis"- Maarika Lepik

Tekst- Maarika Lepik

Tere õhtust, bon soir! Mina olen Maarika Lepik. Või Maarika Le Pique, mis on tegelikult väga prantsuse-pärane nimi. Minu venna nimi on Armand. Ma sain seal olles aru, et pean tänama oma vanemaid, kes panid meile nii hästi prantsuse keelde sobivad nimed.

Maarika Lepik esinemas Tartu College'is

Foto: Maarika Lepik

Hetkel on mu mõtted tihti Pariisis ja pariislastega. See on üks võluv koht, kus inimesed on alati väljas kohvikuteterassidel. Ma igatsen sillerdavat Seine'i jõge, mis kulgeb läbi linna, ja sildu üle jõe. Kõige rohkem igatsen ma seda, et sa võid süüa baguette'e ja croissant'e ehk sarvesaiu iga päev ja mitte paksuks minna.

Mul kummitab tihti peas igapäevane metroo kellahelin. Igatsen minu tänava boulangerie'd, kus mulle tuttavaks saanud mees ilmselt ka täna tööd teeb. 

Fotod: Maarika Lepik

See kõik tundub praegu minu turvalisest ja kaitstud maailmast väga kaugel olevat. Mõtlen palju oma Pariisi sõpradele ja nendele pariislastele, keda sealsed terrorirünnakud otseselt mõjutasid. Mõtlen, kus ma oleksin võinud sel päeval olla, kui ma oleksin Pariisis olnud terve aasta ja mitte 6 kuud. Leinan kõiki, kes sel päeval elu kaotasid.

Selle aasta jaanuaris (st 2015) läksin ma kuueks kuuks Prantsusmaale, Pariisi õppima kunstikooli 

École nationale supérieure des Beaux-Arts. Õppeprogramm oli seotud minu Toronto kunstikooliga OCAD. Õpin siin viimast aastat joonistamise ja maali erialal. 

École nationale supérieure des Beaux-Arts asub Saint-Germain-des-Prés rajoonis, jõest ning Louvre'i kunstimuuseumist lõunapool. Kool asutati 1648. aastal ja see on maailma kõige vanem kunstikool. 

École nationale supérieure des Beaux-Arts. Foto: Maarika Lepik

Otsustasin minna sinna õppima, sest see on väga kuulus kool, kus käisid omal ajal sellised kunstnikud nagu Renoir, Seurat, Monet ja Braque. Soovisin lisaks õppida ja Pariisi ja Prantsusmaa ajalugu, harjutada prantsuse keelt, nautida kultuuri, käia muuseumides, galeriides, kinos, balleti vaatamas ja ooperis. Samuti oli minu jaoks väga oluline süüa palju juustu ja nautida veini. Olin väga ettevõtlik sel viimasel alal! 

Pariis tundus mulle kõige parem koht, kus olla. Seal on ilu igal pool ja polnud raske leida inspiratsiooni kunsti tegemiseks. Geograafiliselt on Prantsusmaa Euroopas kesksel kohal ja reisimine oli üsna lihtne. Seal elades käisin ära Londonis, Lõuna-Prantsusmaal, Amsterdamis, Berliinis ja Kopenhaagenis. Pärast Prantsusmaad puhkasin kuu aega Eestis. 

Detsembri alguses sain teada, et olin kooli vastu võetud. Nad olid saatnud mulle kirja novembris, aga aadress oli kirjutatud väga kunstilises stillis, nii et see käis paar ringi postkontori vahet. Aga viimaks see tuli kohale, õnneks. See oli mu esimene tutvus prantsuse asjaajamisega. Seal opereeritakse palju kirjade ja allkirjadega, selles riigis on väga vähe digitaalset. Ostsin lennupileti teadmisega, et õppetöö algab jaanuaris. Vale! Paar nädalat hiljem sai e-maili täpsemate andmetega. Õppetöö algas hoopis 2. veebruaril! Kuid korter oli juba leitud ja lennupiletid ostetud.

Leidsin korteri agentuuri kaudu, mille nimi oli parisstay.com. See oli bachelor stiilis korter 12 arrondissementis. Seda kutsutakse Bastille rajooniks, sest seal oli vanasti suur kindlus nimega Bastille Saint-Antoine. 14. juulil 1789 tormasid inimesed sealt läbi ja sellega algas revolutsioon, mis lõppes kuninganna Marie Antoinette'i tapmisega. Plats jäi tühjaks pikaks ajaks. Napolean mõtles sinna teha suure pronksist elevandi, aga lõpuks, 1840. aasta juulikuus, ehitati sinna torn (Colonne de Juillet), mis seisab seal edasi. Bastille ooperimaja on ka seal, sama päeva ooperipiletid on 6 eurot ja ma käisin seal väga tihti. 

Foto: Maarika Lepik

Lennuk lahkus Torontost 8. jaanuaril ja ma saabusin Pariisi 9. jaanuaril, päev pärast Charlie Hebdo tulistamist. Vanemad olid päris mures, sest see Charlie Hebdo kontor on samas rajoonis kui minu korter. Tapjad olid õnneks kinni püütud Charles de Gualle'i lennujaama lähedal samal ajal, kui minu lennuk maandus. Võtsin rongi Gare du Lyon'i jaama. Seal oli igal pool palju sõdureid suurte püssidega. Astusin välja ilusasse päikeseloojangusse ja võtsin takso, mis viis mind mu uude korterisse.

Notre Dame asub Ile-de-la-Citė saarel keset jõge, olles linna südameks nii praktiliselt kui sümboolselt. Null-kilomeetrist areneb teokarbikujuliselt välja arrondissementide ehk rajoonide süsteem.

Enne, kui klassid algasid, jalutasin ringi. Rive Droit ja Rive Gauche on paremal ja vasakul pool Seine'i jõge. Kolasin läbi Quartier Latin', St.-Germain-des-Prés', Montparnasse'i, Jardin de Tuileries', Le Marais', Canal Saint Martin'i, Trocadero ja Montmatre'i. Juhuslikult elasid ka mu paar Kanada sõpra Pariisis ja ma kohtusin nendega tihti kohvikutes. Tegin ka natuke lapsehoidmise tööd peres, kellel oli 4-ja 8-aastane tütar, enne kui lastel kool algas. Oli huvitav, sest see oli aken Pariisi lapsepõlve. Avastasin ka mu lemmikveinikoopa ehk cave Le Bon Marche´.

Foto:  Maarika Lepik

Kui tunnid algasid, pidime sooritama prantsuse keele eksami, et meid saaks vastavalt kelletasemele klassidesse jagada. Mind pandi intermediate klassi, mis toimus kaks korda nädalas. Siis pidime leidma atelier ehk stuudio, kus ma tegime suurema osa oma projektidest. Me õppisime ühe kuntsniku käe all, kes oli meile mentoriks. See protsess võib olla pikk ja keeruline, sest sa pead kohtuma oma õpetajatega, et näidata neile oma portfooliot ja siis nad otsustavad, kas nendel on ruumi ja kas sa sobid nende ateljeesse. Siis nad panevad oma allkirja ühele lehele ja nõnda sa registreerid ka teistesse klassidesse. Siis sa viid paberi kõigi nende allkirjadega kontorisse ja saadki registreeritud. See protseduur pole muutunud ajast, kui kool avati. 

Ėcole de Beaux-Arts on tõeliselt ilus. Seal on mitmeid klassikalisi marmorist skulptuure. See kool on tegelikult loss, kus toimuvad ka sellised huvitavad üritused nagu nt Paris Fashion Week. Enne  moenäitust jooksevad majas ringi supermodellid, kellele tehakse soenguid ja meiki. Seal käivad sellised kuulsused nagu Kim Kardashian, Kanye West ja Jared Leto. Õhtuti jäävad õpilased tihti kooli, et juua oma atejeedes veini - nii suitsetamine kui ka alkoholi joomine ateljees on lubatud. Kool on argipäeviti lahti kuni südaööni. Ėcole de Beaux-Arts on keeruline, silte on seal vähe ja väga raske on üles leida klassiruume ja kontoreid. Kui küsid kellegi käest juhtnööre, vastavad nad kiirelt prantsuse keeles, sest üldiselt keegi ei räägi inglise keelt. Harjusin fraasidega “encore une fois” ja “plus lentement s'il-vous-plait.” Viimaks jõuad sinna, kus sa arvad, et pead olema, aga Prantsusmaa opereerib teises rütmis - lõunasöögid on tihti kaks tundi pikad ja inimesed jäävad sageli hiljaks. 

Paar päeva kulus ootamisele, aga lõpuks sain kõik klassid jätte: Morphologie (modellide joonistamine), Explorers (joonistamise klass), Atelier Fresque (fresco ateljee), prantsuse keel ja minu maalimise stuudioks sai Atelier Boisrond. Mul oli ka võimalus teha tööd teistes stuudiotes. Atelier Bruguera oli väga lahe ja inimesed olid seal hästi sõbralikud. 

Morphologie tund. Foto- Maarika Lepik

Veetsin paar tundi iga päev oma peaateljees. Lõpetasin selles klassi kolm maastikumaali, kaks freskot Atelier Fresque'is ja mitmeid joonistusi teisteski klassides. Õppisin, kuidas teha vanaegset lina prime'i kasutades jänesenahka, liimi ja kriiti. Andsin oma hääle ühe kaasõpilase lühifilmile. 

Veetsin pikki tunde raaamatukogus, lugesin raamatuid peamiselt kunstnikest ja prantsuse filosoofidest. Laenutasin ka mitmeid prantsuse filme. Aeglaselt hakkas mu prantsuse keel arenema ja lõpuks sain uhkesti rääkida prantsuse keelt kõva aktsendiga. Inimesed on tõesti abivalmid, kui sa vähemalt proovid nende keelt rääkida. Sain hakkama oma tundides vastates lihtsalt "d'accord." Minu arusaamine keelest on parem kui rääkimine. Suureks kiituseks õpetajalt oli, kui ta ütles "pas mal." Õhtul, kui jäin magama, helises prantsuse keel ikka kõrvus. 

Fotod: Maarika Lepik

Kolmapäeviti oli jour de press, mil ma võtsin alati Pariscope'i 75 sendi eest ja vahel ka Charlie Hebdo'd. Pariscope on haruldane väljaanne, mis annab teada erinevatest Pariisi kultuurisündmustest, aga peamiselt ostsin ma seda kinokavade pärast.  Pariisis on nii palju huvitavaid kinosid. Üks oli näiteks jaapani pagoodide stiilis, teine egiptuse püramiidide stiilis. Paaris kinos mängiti ainult vanu Hollywoodi filme. Cinématique mängis Charlie Chaplini filme iga pühapäev ja seal oli alati mitmeid filmifestivale toimumas. Ma nägin Pariisis ka filmi "Risttuules." Selle režissööri Martti Heldet kohtasin eelmisel aastal TIFFil.

Muidugi käisin ma palju muuseumides ja galeriides. Püüdsin kogu Louvre'i kunsti ühe päevaga ära vaadata ja avastasin, et seda on võimatu teha. Jõudsin sinna hiljem veel paaril korral. Ilu ja ajalugu on Pariisis kõikjal. 

1.mail tähistasin Pariisis oma kolmekümnendat sünnipäeva. Mu ema ja õde tulid kümneks päevaks külla. Meil oli koos nii tore. Olin selleks ajaks linnaga hästi tuttav ja oskasin neile näidata oma lemmikkohti. Jalutasime palju ja sõitsime rattaga erinevates linnaosades, käisime muuseumides, restoranides, kohvikutes ja muidugi tegime piknikke.

Foto:  Maarika Lepik

Jõudsime isegi ooperisse, Opera Bastille'isse, ja Palais Garnais'i balletti vaataama. Meil oli koos väga lõbus ja ma loodan, et ühel päeval, kui mul on tütred, saan nendega teha samasuguse reisi Pariisi.

Pariisi äärelinnades on suured ja keerulised probleemid. Vaesus ja nälg puudutavad inimesi tõsiselt. Seal on palju vargaid, eriti turul ja metroos - pead alati ettevaatlik ja tähelepanelik olema. Vargusi juhtub tihti, kuulsin nendest oma tuttavatelt ja peaaegu sattusin ise varguse ohvriks.

Tutvusin ka Eesti seltskonnaga Pariisis. See on üks äge ja vapper grupp inimesi, keda ma väga armastan. Sooviksin nii väga, et nad oleksid kõik siin! Nad olid väga uudishimulikud ja küsisid minu kanada-eesti kasvatuse kohta, kuidas ma oskan eesti keelt rääkida ja eesti ürituste kohta, mis toimuvad Torontos ja selle äärelinnades. Nad olid automaatselt minu sõbrad ja ma suhtlesin nendega sagedasti nende kuue Pariisis veedetud kuu jooksul. See oli ka väga hea eesti keele harjutus. Üldiselt, eestlased Pariisis kas õpivad või töötavad või siis on nende abikaasad prantslased ja neil on seal pered.

Foto- Maarika Lepik