Jõulutervitus arhiivist

VEMU jaoks oli 2018 tegus ja põnev. Tähistasime ju Eesti Vabariigi suurt sünnipäeva ja valmistusime järgmiseks, ESTO ja laulupeo aastaks. Täname kõiki, kes meie ürituste õnnestumisele kaasa aitasid olgu tegijate või publiku poolel. Täname ka kõiki sponsoreid! Aga eriti täname kõiki neid, kes aasta jooksul materjale meie arhiivi või raamatukokku annetasid. Aeg kaob, aga arhiivid jäävad ja saavad meid siduma ammu möödunud aegadega.

Aasta lõppedes jäi arhivaaril näpu vahele üks ammune kiri Uno Ruusilt, mille ta 1950ndate alguses Kanadast Rootsi tuttavale saatis. Olgu see pühadetervituseks kõigile teile, kes te VEMU tegemisi oluliseks peate.

Rõõmsat jõuluaega ja õnne uuel aastal!

Piret Noorhani

Uno Ruusi kiri sõbrannale Kanadast Rootsi 2.01. 1953

/---/

Nüüd võib järgmisena kirjutada minu kommetest jõulu ajal. Need olid ka suurepärased. Rõõmu oli väga palju. Mitte just seda ilmalikku lusti, vaid just seda hingelikku rõõmu. Seda hingeliku rõõmu saab nimelt ka siis omada, kui ilmaliku lusti jaoks ei ole vajalikku ümbrust või tarvilikke ressursse. Kallis jõuluõhtukene tuli kätte maapinna põues, kus saab olla hästi üksi oma hingega. Kui me cage´i täie meestega sõitsime üles esimese jõulupüha hommikul, olime musta ja määrdununa substantsiaalselt erinevat nägu kui see jõuluingel, kes laulab „Ma tulen taevast ülevalt“. Me tulime maa alt sügavalt.

Järgmised päevad olid küll nii õieti vabad, eriti kuna jõuludele kohe tuli kannule nädalalõpp. Aga on jõulude maitsmiseks või nende lustides kohanemiseks vähe irriteeritud tunne inimesel, kes äkki nööripidi tõmmatakse üles otse jõulupühade keskele. Kõige esimene asi, mis ta siis tahab, on magada, ja kui see valmis, võib juba hakata vastu võtma teist püha. Teisel pühal olin visiidil ühes kaasmaalsest perekonnas, kellega ajasime eraviisi juttu ja ka klaarisime business´t, oma ja võõrast. See visiit jääb meelde ka seetõttu, et ma seal jõin oma jõuluaja ainukesed napisd, arvult neli. Seda tähtsusetut fakti on põhjus märkida, kuna mulle kuidagi paistab, et kõnealloleva konsumtsiooni kvaliteet on teatavas relatsioonis minu seniste jõulude pühitsemise ilmega. Kui me käsitame ainult Kanada jõulusid, mis niikuinii on olnud üsna kehvad, siis oli minu viiekümne esimese aasta jõulude alkoholi bill midagi alla $25, möödunud aastal oli see $4.25, mis võrdub ühele pudelile parimale Bols liköörile, ja tänavu täpselt 0. Sa võid nüüd, kui Sind see asi veel järgnevalt huvitab, joonistada kõvera, ja välja leida funktsiooni. Mina valiksin võrrutamisel tundmatuks oma rahakoti ja siis oleks selgesti x=0, õieti küll väga tuntud suurus. Kõik see asi on sellepärast, et seni ikka veel ei ole saanud rikkaks. Võibolla, et kaasmaalanegi, kes kutsus mind võõrsile, tegi seda, et kuulda, kas olen juba saanud rikkaks, aga ei olnud veel. Ka tema ei olnud veel saanud, ja see huvitas mind ka. 28.12. sõitsime uuesti maapinna alla ja sellega lõpeb minu jõulude kapiitel.

Minu rikkaks saamisega on jah nii, et ei ole veel saanud, vaid see tuleb veel. Tulemisel on eelis, et ta ei ole veel möödunud. Muud voorust küll mitte. Ootan enam kevadet, mil kõik veed uuesti hakkavad voolama, ja loodan siis, et minugi rikkus paisu tagant hakkab liginema.

/---/