WELCOME TO THE 310 BLOOR STREET WEST IN TORONTO

Video by Vincent Teetsov

The summer intern of VEMU, Vincent is back at school now, 

but he left behind this nice surprise for us. 

Many thanks!

Here is the link for it.

KULTUURIPÄRANDI SELTSI VIDEOPÄRAND

Tekst: Kadi, VEMU/ Eesti Õppetöö Keskuse arhiivi assisent

Kultuuripärandi Selts (endise nimega Kultuuripärandi Klubi) loodi 1981. aastal, eesmärgiga videosalvestada eestlaste elu ja tegevust Kanadas. Selts alustas oma tegevust VHS ülesvõtetega, kuid tehnika arenedes mindi üle digitaalsele lindistamisele, mida kasutatakse ka praegu. Seltsi kogus on hetkel natuke alla 1200 DVD ning sama palju VHS lindistusi. Enamik VHS salvestustest on nüüdseks ka digiteeritud. 2012. aastal andis Kultuuripärandi Selts oma VHSide kogu üle VEMUle ning seetõttu tekkis vajadus selle kogu korrastamiseks ning hindamiseks. Sellest tulenevalt avanes mul võimalus põhjalikumalt tutvuda seltsi VHSidega ja teha väike kokkuvõte VEMU uuest kogust.

Kultuuripärandi Seltsi esimesed VHS lindistused pärinevad 1980. aastate algusest ning viimased samas formaadis ülesvõtted on tehtud 2000. aastate esimeses pooles, kui VHSid asendati digitaalsete lindistustega. VHSide kogu hõlmab umbes 20. aasta jagu erinevat materjali. Peamised ülesvõtted on erinevatest Toronto eestlaskonna üritustest, tähtpäevadest, pidustustest, loengutest, aktustest, näidenditest, kontsertidest, spordi-üritustest, erinevate klubide ja organisatsioonide koosviibimistest jms. Suure osa kogust hõlmavad aga ka kohalike eestlastega tehtud (eluloolised) intervjuud.

Kultuuripärandi Seltsi videolindistaja Ants Virkus 1996. aastal Torontos.

Foto: Johannes Tanner (VEMU Fotokogu – FK 16-5)

Natuke rohkem kui 1/3 kogust moodustavad eluloolised intervjuud. Neid on tehtud mitmesuguses vanuses ja erinevate alade inimestega ning need lindistused annavad üsnagi laia pildi põgenemislugudest ning eestlaste elust peale sõda Euroopas ja edasistest liikumistest. Enamik lugusid on Kanada eestlaste elust, mõned USAs elanud inimestest ja üksikud Rootsi eestlastest. Kui vanema põlvkonna elulood kajastavad suuresti mälestusi Eesti Vabariigi ajast ja olulisel kohal on põgenemisloo detailne edasiandmine, siis noorem põlvkond keskendub rohkem õpingutele ja karjäärile uues riigis. Mõlemate jaoks on aga olulisel kohal perekond ning ühiskondlik tegevus eestlaste hulgas.

Päris rohkesti on erinevaid Kanada eestlaste edulugusid. Intervjueeritute hulgas on palju insenere ja arhitekte, raamatupidajaid, kindlustusseltside ametnikke, eraettevõtjaid, meditsiinivaldkonna inimesi ja erinevate alade teadlasi. Kui veel välja tuua lugude ühiseid jooni, siis põgenikuks olemise algaastatel oli pea kõigi jaoks oluline lihtsalt töö leida. Edaspidi püüti asuda töötama või õppima aladel, mis võimaldasid head elatist teenida. Kuigi kultuuritegevus oli väga aktiivne, siis vähe on intervujeeritavate seas neid, kes väljaspool Eesti seltskonnategevust kultuurivaldkonnas oleksid töötanud, eriti just vanema põlvkonna hulgas. Küll aga on põnevaid mälestusi Eesti Vabariigi professionaalsetelt kultuuritöötajatelt, nt näitlejatelt-tantsijatelt Riina Reinike-Lipp, Rahel Olbrei, Kaarel Söödor jt.

Intervjuu kirjanik Arved Viirlaidiga 1984. aastal Torontos.

Foto: Oskar Haamer (VEMU Fotokogu - FK 16-8)

1980. aastate lõpust ja 1990. aastate algusest on intervjuusid ja loenguid Eestist tulnud külalistelt - kultuuri- ja poliitikategelastelt, kes tänu Nõukogude Liidus toimunud muudatustele said Eestist väljapoole reisida. Olgu siinkohal nimetatud järgmisi: Trivimi Velliste, Mart Laar, Arvo Pärt, Marju Lauristin, Tunne Kelam, Viivi Luik, Jaak Jõerüüt jt.

Iga ülesvõetud elulugu on omamoodi ainulaadne, nii nagu on ainulaadne iga inimese elugi, kuid mõned põnevamad lood vajavad siinkohal eraldi väljatoomist. Üheks selliseks oli Karl Auna intervjuu peale Eesti iseseisvuse taastamist. Ta jutustab Eesti lipu saatusest: kuidas Eesti ametlikku esimest riigilippu säilitati Karl Auna isatalus keevitatud karbi sees põranda all. Lisaks Auna loole olid tähelepanuväärsed Rahel Olbrei mälestused sellest, kuidas ta balleti “Kratt” kostüümis koos teiste tantsijatega Tallinnat mööda ringi jooksis, sest Tallinna pommitamise käigus süttis keset etendust ka Estonia teater. Huvitavad olid ka “Moerolt”' pääsemise lood ning Heino Toome Siberi vangilaagrist Soome ja edasi Rootsi põgenemise lugu. Üsna ainulaadsed on ka Nõukogude Eestist emmigreerumised. Oma viieaastasest paberite ajamise protsessist räägib Endla Kannel ning Vaike Rannu emigreerumise lugu läbi Sri Lanka USAsse kõlab kui seiklusromaan.

Peale intervjuude on kogus palju mitmesuguste ürituste jäädvustusi. Üheks enim lindistatud ürituseks on kindlasti ESTO' 84 Torontos. Peamiseks põhjuseks on see, et tervelt nädala kestnud programmi raamesse mahtus hulgaliselt erinevaid ettevõtmisi nagu kontserdid, etendused, kunstinäitused, konverentsid, rongkäik, laulupidu, tantsupidu jms. Üheks väliseesti teatri suurteoseks oli kindlasti ESTO' 84 raames etendunud A. Särevi ja P. Ardna operett “Kalurineiu”, mille lavastas Lydia Vohu-Viksten, peaosas Valve Tali ning muusikaliseks juhiks ja orkestri dirigendiks Roman Toi.

Kõigi seltsi lindistuste taga on aga seisnud mitmeid vabatahtlikke, kelle panus VHS kogu tekkimisel on olnud väga suur. Suur osa intervjuusid on läbi viidud ühe seltsi endise aktiivsema liikme Ellen Irsi poolt. Lisaks on mitmeid küsitlusi teinud ka Aksella Lokk. Filmimise ja kaamertöö osas on suure panuse andud Johannes Tanner, Laine Pant, Julius Karelson, Ants Virkus, Eugen Paas, Kaljo Patune, Uno Roose, Aksel Pügi jt. Lisaks on ka enamike videote viimistlemise taga olnud Aksel Pügi, kes on suurest hulgast VHS koopiatest kokku lõiganud ühtseid tervikuid.

Kultuuripärandi Seltsi liikmed uut lindistamise tehnikat vastu võtmas 

1980. aastatel Torontos.

(VEMU Fotokogu – FK 16-7) 

Kogus leidub ka erinevaid Kanada televisoonisaadete lindistusi. Enamasti on tegemist poliitiliste saadetega, mis puudutavad Eestit või Nõukogude Liitu, aga on ka katkendeid telesarjadest ja filmidest. Väga põnev oli jälgida saadetevahelisi reklaamiklippe ja seda, kuidas need on ajaga muutunud. Ka Eesti televisooni saadetest leidub koopiaid, eriti laulva revolutsiooni ja Eesti iseseisvuse taastamise aastatest. Põnev leid oli valik Nõukogude Eesti aegseid reklaame.

Lisaks põnevatele ajaloolistele faktidele oli mulle isiklikult huvitav teada saada, miks minu kodulinnas Viljandis kutsutakse lossimägedes asuvat mustavalgekirjut silda Varese sillaks. Ühe viljandlase intervjuust selgus, et sild ehitati tema isa linnapea Jaan Varese ametiajal (1923-1927) ja sealt alates hakatigi seda Varese sillaks kutsuma.

Kultuuripärandi Selts on teinud ära suure töö eestluse ajaloo filmilndile jäädvustamisel. Nende filmikogu on väga väärtuslik allikas nii professionaalsetele ajaloolastele kui Kanada eestlaskonnale.

THE FIRST JANE'S WALK OF VEMU

Text by Eric Sehr

Photos by Taavi Tamtik & Piret Noorhani

See also a video of our Jane's Walk. Made by Kaisa Pitsi

On Sunday May 25th, the Estonian Studies Centre hosted its first Jane's Walk, "Estonian Architects and Their Buildings in Midtown Toronto".  The walk, led by Toronto Architect Käbi Lokk, was an excellent sample of Estonian architecture in Toronto’s Annex and Yorkville neighbourhoods.

During the walk, we looked at the work of four Estonian architects who fled their occupied homeland in the late 1940s. These architects have had a tremendous influence on Toronto’s postwar architectural style and midtown Toronto.

The pioneer of this group was Mihkel (Michael) Bach. Bach studied architecture in Berlin before the Second World War. In 1949, while living in Sweden, he met a visiting professor from the University  of Toronto's School of Architecture. The professor encouraged Bach to come to Toronto to join the faculty of modern architecture, which was still in it’s formative years. Bach brought a modernist architectural style from Western Europe to Toronto and is said to have played an important role in the design of Victoria College’s Wymilwood Residence.

Bach would also recruit another Estonian architect with a modernist Scandinavian style, Ants Elken to the University of Toronto. Elken would teach architecture at the University for 33 years. Unfortunately, while Bach had some significant influence on modernism in Toronto in the 1950s, he struggled with personal issues and faded from the Toronto architectural scene in the early 1960s.

However, many Estonians followed Bach and Elken to the University of Toronto School of Architecture in the 1950s, including Uno Prii, Elmar Tampõld, and Henno Sillaste, whose buildings Lokk highlighted during our walk.

Uno Prii graduated from the University of Toronto in 1955. Prii's imaginative buildings are often described as "Space Aged", and have been recognized by many architects today for their uniqueness. The City of Toronto named 13 of Prii's buildings to to the  Inventory of Heritage Properties in 2004, including 20 Prince Arthur Ave. (See the picture below.)

Also well known, but perhaps not as celebrated are the works of Elmar Tampõld, who graduated from the University of Toronto in 1953. Working with his firm Tampõld and Wells, he was involved with numerous projects along Bloor Street West. These include the brutalist Senator David Croll apartments and Tartu College, both near Spadina and Bloor. Tartu College remains a centre for Estonian cultural life in the city and is a major student residence.

The Senator David Croll apartments, formally know as  Rochdale College, are infamous. As the nexus of hippy culture and later drug culture in the late 1960s and early 1970s the building has become an important cultural landmark. 

While I was familiar with both Tartu and the David Croll apartments, I was unaware of Tampõld’s connection to the Colonnade Building, a luxury mixed-use building along the "mink mile".

The building was one of the first significant mixed-used projects in Toronto and perhaps Canada. The Toronto's Star's architecture critic, Christopher Hume, nicely summarizes what makes the building such an innovation,

"WHAT LIFTED THE COLONNADE ABOVE THE MODERNIST ORTHODOXIES THAT HOMOGENIZED THE FACE OF CITIES AROUND THE GLOBE WAS ITS DEEP SENSITIVITY TO CONTEXT. A TWO- AND THREE-STOREY PODIUM RUNS ALONG BLOOR, WHICH MEANS A CONTINUOUS STREETSCAPE, A CRITICAL ELEMENT IN THIS HEAVY SHOPPING ENVIRONMENT. IT ALSO CONNECTS BLOOR TO THE OPEN GREEN SPACE BEHIND AND CHARLES ST."

Most of the Estonians on the tour who grew up in Toronto during the 1960s fondly remembered the Colonnade and it’s Estonian confectionary Amjärv. The store apparently once occupied the same space that is now home to Cartier. (See the picture below.)

During our tour we also took a look at 1132 Bay Street, which was designed by Henno Sillaste, who graduated from the University of Toronto in 1960. 1132 Bay Street was a condominium built in the 1980s. While not a remarkable building, Sillaste was a well known as an expert in curtain-wall systems.

In one of those great examples of how immigration influences both the host country and country of origin, Sillaste introduced the curtain-wall system to Estonian architects in the 1990s. As a result, the curtain wall is known as a Kanada sein (Canadian Wall) in Estonia.

Lokk ended our tour by discussing a more recent vision to raise the profile of Estonians in Toronto and preserve the legacy of the first generation of the community. The Centre for Estonian Studies is planning a Museum of Estonians Abroad (VEMU), which would be built as an addition to Tartu College.

The museum and archive could be part of the cultural corridor that stretches along Bloor from University Avenue to Bathurst Street and includes the Bloor Hot Docs Cinema, Royal Ontario Museum, and other cultural centres such as the Native Canadian Centre of Toronto. Thomas Tampõld, Elmar's Tampõld son, designed the proposed addition to Tartu College. (See the picture below.) An excellent example of how a second generation of Canadian-Estonian Architects are now making their mark on midtown Toronto.