Pühadesoovid / Holiday Greetings!

VEMU KÄIS ÕNNITLEMAS 50. AASTAST EESTI ARHIIVI ÜHENDRIIKIDES

Tekst & fotod: Piret Noorhani

25. oktoobril toimusid Lakewoodi eesti kirikus suurejoonelised pidustused märkimaks Eesti Arhiivi Ühendriikides 50. tegutsemisaastat. Kokku oli tulnud ligi 50 inimest New Yorgist ja Lakewoodi ümbrusest New Jersey'st, mõned külalised ka kaugemalt. VEMUst olid kohale sõitnud peaarhivaar Piret Noorhani ja arhiiviassistent Kadi Kuivits.

VEMU Lakewood'is

Avasõnad lausus arhiivi juhataja Enda-Mai Michelson Holland. Tervitustega esinesid Maria Belovas Washingtoni Eesti Suursaatkonnast ja Eda Treumuth Lakewoodi Eesti Pühavaimu kogudusest. Kirjalikult saabunud tervitused luges ette arhivaar Ave Maria Blithe.

Arhiivi juhataja Enda-Mai Michelson-Holland arhiivikogusid tutvustamas

Seejärel paluti kõiki kohvilauda maitsma kringlit ja mustikakooki. Samal ajal sai vaadata põhjalikku väljapanekut Lakewoodi arhiivi erinevatest kogudest. See valmis arhivaar Ave Maria juhtimisel ja arhiivivabatahtlike kaasabil. Nagu väljapanekust selgus, leidub selles arhiiviks nimetatud institutsioonis küllaga ka museaale: kunsti, käsitööd ja muid pagulastele emotsionaalselt olulisi esemeid. Osta ja uurida sai Ferdinand Kooli koostatud mahuka “DP kroonika” ingliskeelset tõlget, mis arhiivi juubeliks trükivalgust nägi.

Lakewood'i arhiivipere pidupäeval

Seejärel oli aeg pikemateks ettekanneteks. Allakirjutanu tunnustas oma kõnes Lakewoodi arhiivi töökaid vabatahtlikke visaduse ja tulemusliku töö eest, andis edasi VEMU arhiivirahva ja Baltic Heritage Networki tervitused ning rääkis pagulastest ja sellest, millist rolli on täitnud kultuuripärandiga tegelemine eestluse säilitamisel. Stanfordi Ülikooli Raamatukogu balti kogude kuraator Liisi Esse tutvustas läänerannikul tehtavast kogumistööd. On julgustav, et USAsse on tekkinud veel üks Eesti-ainelisi materjale koguv, uuriv ja propageeriv keskus. Kahe aastaga on seal juba mõndagi saavutatud. Enda-Mai Michelson-Holland kõneles Lakewoodi arhiivi minevikust, olevikust ja tulevikust. Nagu paljudele ehk teada, on suur osa nende dokumendiarhiividest üle antud Immigratsiooniajaloo Uurimise Keskusesse Minneapolises. Siiski on Lakewoodis endiselt nii paberdokumente, türkiseid, fotosid, kunsti, audiovisuaalseid materjale kui esemeid. Kogude arendamiseks palgati 2013. sügisel arhivaar, misjärel on asjad reipalt edasi liikunud. Lakewoodi arhiivivabatahtlikud on olnud ka tegusad partnerid Baltic Heritage Network'i ettevõtmistes.

Huvilised said kaasa teha ringkäigu arhiiviruumidesse, tutvuda kogude ja käsilolevate töödega. Töö- ja muid jutte jätkus kohvitassi kõrvale pikaks ajaks. Kõik kokku jättis mulje, et 50-aastane Lakewoodi arhiiv paistab olevat jõudnud täisküpsuse ikka, peab tulevikuplaane ja toimetab agaralt. Jagugu neile ikka nutikaid ja usinaid inimesi ning raha kõigi plaanide elluviimiseks!

VEMU esindus külastas ka New Yorgi Eesti Maja, ajalehe Vaba Eesti Sõna toimetust ning Ellis Island'il asuvat immigratsioonimuuseumi. Kahjuks oli suletud ekspositsiooni see osa, mis tutvustab 1940.-1950. aastate immigratsiooni ehk siis eesti pagulaste Ameerikasse saabumise aega. Orkaan Sandy järel pole suudetud muuseumis nõuetekohaseid hoiutingimusi taastada, nii on osa ekspostsioonist endiselt kinni. Muuseum jättis sellest hoolimata imposantse mulje. Ajalooline hoonetekompleks ise on vaatamisväärsus. Tormine ja vihmane ilm andis elamusele emotsionaalset lisaväärtust. Rappuva ja loksuva laevaga saarele sõit pani vägisi mõtlema sellele, mida paadipõgenikud omal ajal läbi pidi elama. Ellis Islandi immigratsioonimuuseum on kindlasti üks paremaid kohti Ameerika Ühendriikide ajaloo tundmaõppimiseks ja selle riigi olemuse tabamiseks. Soovitan seda külastada kõigil, kes sinna veel jõudnud pole.

Immigratsioonimuuseum Ellis Island'il

VEEBINÄITUS BALTI PAGULASLAAGRITEST SAKSAMAAL

Tekst: Birgit Kibal, näituse Eesti osa üks koostajaid

Käesolev aasta tähistab 70 aasta möödumist tuhandete Balti riikide kodanike lahkumisest läände murrangulisel 1944. aastal. Kodumaalt lahkuti hirmust Nõukogude võimu ees, paljud põgenikud jätsid oma sünnimaa ja lähedased igaveseks maha.

Kui palju oli sel pöördelisel suvel ja sügisel lahkujaid Eestist, Lätist ja Leedust? Kuhu asuti? Kuidas Saksamaale jõudnud põgenikke koheldi? Mis organisatsioonid tegelesid pagulasküsimustega? Kas pagulasi sunniti kodumaale tagasi pöörduma? Millega laagrites tegeleti? Miks ja millal suunduti Saksamaalt edasi? Need ja veel paljud küsimused saavad sõnalise ja pildilise vastuse 9. oktoobril avatud veebinäitusel. Kolme Balti riigi koostöös sündinud väljapanek pakub pagulaslaagrite tegevusperioodi ülevaadet alustades laagrite rajamisest, rahvusvahelisest taustast ja igapäevaelust kuni laagrite sulgemise ja teistesse riikidesse ümberasumiseni.

Pagulaslaagrid ei olnud üksnes ajutised elukohad, vaid tutvustasid omal moel iga Balti riigi tavasid ja eluviise. Laagrites tegutsesid koolid, teatritrupid, orkestrid, balletirühmad ja koorid, samuti anti välja hulgaliselt trükiseid. Laagrites korraldati näituseid, laulupidusid, kontserte ja spordivõistlusi, tegutsesid käsitööringid ja viidi läbi kingseppade ja metallitööliste kursusi. Rõhutati tegevusi, mis aitasid säilitada rahvuslikku eneseteadvust.

Näituse veebilehel saab iga huviline tutvuda laagrielu kajastavate dokumentide, fotode ja ka mõne üksiku filmilõiguga. Eestit käsitlevad dokumendinäidised pärinevad Rahvusarhiivi kogudest, enamus fotodest Välis-Eesti Muuseumist. Näituse koostajad on tänulikud igale lahkele kaastöötajale ja toetajale.

Head lugemist ja vaatamist!

Veebinäitust saab vaadata siin.

UNRRA näidislaager Altenstadtis, arvatavasti 1947. aastal.
(VEMU FK_61-6)

TOIT - EESTLUSE VARAAIT. EESTI TOIDUPOED JA -ÄRID TORONTOS

Tekst: Piret Noorhani, VEMU / Eesti Õppetöö Keskuse peaarhivaar

Septembris avati Torontos Tartu College'is näitus Toit – eestluse varaait. Eesti toidupoed ja -ärid Torontos. Näituseprojekt sai alguse umbes neli aastat tagasi, kui tekkis mõte hakata koguma andmeid Kanadas tegutsenud eesti äride kohta. Peagi tuli leppida paari tõsiasjaga. Esiteks, erinevates valdkondades tegutsenud ärisid on aastate jooksul olnud liiga palju, et kõike ühe näituse sisse mahutada. Ka kogumise seisukohast tundus otstarbekam keskenduda mõnele kitsamale teemale. Samuti oli inimjõudu napilt – alguses vaid VEMU (Väliseesti Muuseum) peaarhivaar ehk siis allakirjutanu üksinda.

Torontos asunud eestlaste pagariäri “Hugo Rooneem’s Bakery” kaubaauto.

Fotograaf teadmata

Teine kurb tõsiasi ilmnes VEMU kogusid üle vaadates: meie muidu päris suures ja korralikus fotokogus polnud siinsetest toiduäridest kümmet fototki. Kirglikke jutte Rooneeme ja Amjärve pagari- ja kondiitriäridest ning PoKo liha- ja delikatessipoest võis kuulda kõigilt eestlastelt, kes siin linnas elanud, aga arhiivimaterjale ega esemeid polnud kusagilt võtta. Nappis ka infot omanike ja nende järeltulijate kohta.

Peatselt oli selge, et oma jõududega me seda näitust valmis ei tee. Riina Reinvelti oli lihtne pehmeks rääkida. Kogenud etnoloogi ja väliseesti teemade uurijana nägi ta selles projektis ühishuvisid. ERM pakkus ka näituse tegemiseks vajalikku kunstilist ja tehnilist abi. Lisaks Riinale tulid mängu Maido Selgmäe, Merike Tamm ja Tiit Sibul. Riina ja Maido käisid Kanadas, et intervjuusid filmida. Riina tegi Eesti arhiivides põhjalikku uurimistööd ja oli üks näitusetekstide kirjutajaid. Merike andis näitusele kauni ja isuäratava kujunduse. Tiit tegeles trükikojaga ja saatis näituse Toronto poole teele. Toiduäride kaardi koostas Mati Tee Regio firmast. Näitusepaneelid trükkis OÜ Seri Disain. Näituse tegemisele aitas aga kaasa veel suur hulk inimesi, kellele kõigile suur tänu!

Toidulaud näituse avamisel. Foto: Taavi Tamtik.

Kohe alguses tekkis ka mõte teha näitusematerjalidest raamat, kaunis ja kasulik, piltide ja retseptidega. Torontos tegutsenud Koppeli kinkeärist on selline raamat olemas, aga teiste äride kohta leiab informatsiooni vaid ajalehtedest – sealgi enamasti vaid reklaame. Ka koguteos „Eestlased Kanadas“ puudutab toiduäride teemat ainult põgusalt. Raamatut meil veel ette näidata pole, aga idee pole sugugi maha maetud. See saab teoks ehk paari aasta pärast, kui oleme järelnoppimisega ühele poole saanud. Näituse avamise järel ongi hakanud uut infot kogunema, mis kõik raamatu tegemisele kaasa aitab.

Üks planeerimata lisaprodukt näitusematerjalist siiski valmis – dokumentaalfilm „Toidutoojad“. Magusa materjali vormistas dokumentaalfilmiks Balti Filmi- ja Meediakoolis õppinud Kaisa Pitsi. Filmi etendati näituse avamisel suure eduga ja peatselt saab seda näha dokumentaalfilmide festivalil EstDocs. Näituse tegemine oli nii põnev kui ka emotsionaalne ettevõtmine. Toimus palju meeldejäävaid kohtumisi. Inimesi ja materjale otsides kulus ohtralt halle ajurakke kriminalistitööle. Kord sattusin aga päris kogemata tõelisele reliikviale. Jõgide pere arhiivimaterjale vaatamas käies võtsin peretütar Erikaga jutuks meie toidunäituse. Kurtsin, kui raske on leida materjale. “Oota,” ütles ta ja kadus äraseletatud näoga teise tuppa, et hetke pärast peopesasuuruse karbikesega tagasi tulla. Sõnalausumata andis ta selle minu kätte. Läbipaistva kilekaane alt paistsid musta rukkileiva kuivanud tükikesed ja nendel käsitsi maalitud silt “Eesti leib 1944”. Veel enne, kui Erika midagi öelda jõudis, olid mul silmad märjad… Oli selge, millega tegu: see polnud lihtsalt niisama leib, vaid Eestist põgenemisteele kaasa võetud leib.

Foto: Piret Noorhani

Need 70 aasta vanused leivatükikesed räägivad eestlaste kohta mõndagi. Meie toidutavade nii sümboolseks kui tegelikuks tugisambaks on rukkileib. Kodu leib on kõige magusam, on öelnud vanarahvas. Leib on eestlase jaoks toidu sünonüüm – kui leib on laual, siis on pere toidetud. Seepärast on vist üsna loomulik, et esimesed eestlaste toiduettevõtted Kanadas hakkasid tegelema leivaküpsetamisega. Toronto, mida ka väliseesti pealinnaks on kutsutud, oli pikka aega vähemalt Põhja-Ameerika eestlastele ka leivapealinnaks – Torontos küpsetatud must ja peenleib rändasid autopagasina paljudesse eestlaste asupaikadesse. Aga siit sai ka pirukaid ja kringlit, korpe ja vahukoorekukleid, rosoljet ja kartulisalatit, tee- ja verivorsti, suitsuangerjat ja skumbriat punases marinaadis, hapukapsast ja verivorstist rääkimata. Torontos on tegutsenud kümneid eestlaste toiduärisid, millest vaid üheksat tutvustatakse näitusel põhjalikumalt (lisaks ülevaade erinevatest restoranidest ja söögisaalidest).

Mitmed ettevõtted polnud armastatud mitte ainult eestlaste ja teiste Euroopast tulnute seas. Perekond Jänes pani aluse siiani kõiki suuri toidupoode liha ja kala külmtoodetega varustavale suurtootmisele Janes Family Foods. Ken Valvur tegi sama sushiga. Tema Bento Nouveau hakkas esimesena Kanada toidupoode sushiga varustama. Amjärve kooke sõid Inglise kroonitud pead. Rooneeme kohvi ja kooke maitsesid nii Toronto kultuuriinimesed (teiste seas nt nobelist Alice Munroe) kui muidu muhedad linnakodanikud. Tralla-perele kuulunud Viking Bakery tänane omanik on Kanada üks suuremaid leivatootjaid – Dimpflmeier Bakery, kelle toodetel on siiani Vikingi logo.

Foto: Piret Noorhani

Sa oled see, mida sööd. Eestlase kõht nõuab eesti toitu ning selle valmistajaid ja turustajaid leidub Torontos tänagi. Kaks peamist tegijat, Ülle Veltmann Eesti Maja kohvikust ja Viia Männamaa Hilliside Bakery´st, katsid näituse avamise puhul hõrgu laua. Aga VEMU selle hooaja üks oodatumaid üritusi on kindlasti Cooking with Susi. Kevadel õpetas Susi Holmberg hakklihakastme ja mannavahu tegemist, sügisel seisavad ees pirukaküpsetamise õppused. Emakeeleoskus võib siin, kodust kaugel küll tasapisi hääbuda, aga himu eesti toidu järele ei paista kaduvat – ka noored Kanada eestlased naudivad meie toitu ja propageerivad seda. Üheks silmapaistvamaks näiteks on Paul Lillakas, kes võitis möödunud hooajal kohaliku kokasaate hapukapsa fusion´iga.

Näituseavamine. Foto: Taavi Tamtik

Toit on eestluse varaait, pruukigem ja tunnustagem seda vääriliselt!

WELCOME TO THE 310 BLOOR STREET WEST IN TORONTO

Video by Vincent Teetsov

The summer intern of VEMU, Vincent is back at school now, 

but he left behind this nice surprise for us. 

Many thanks!

Here is the link for it.

KULTUURIPÄRANDI SELTSI VIDEOPÄRAND

Tekst: Kadi, VEMU/ Eesti Õppetöö Keskuse arhiivi assisent

Kultuuripärandi Selts (endise nimega Kultuuripärandi Klubi) loodi 1981. aastal, eesmärgiga videosalvestada eestlaste elu ja tegevust Kanadas. Selts alustas oma tegevust VHS ülesvõtetega, kuid tehnika arenedes mindi üle digitaalsele lindistamisele, mida kasutatakse ka praegu. Seltsi kogus on hetkel natuke alla 1200 DVD ning sama palju VHS lindistusi. Enamik VHS salvestustest on nüüdseks ka digiteeritud. 2012. aastal andis Kultuuripärandi Selts oma VHSide kogu üle VEMUle ning seetõttu tekkis vajadus selle kogu korrastamiseks ning hindamiseks. Sellest tulenevalt avanes mul võimalus põhjalikumalt tutvuda seltsi VHSidega ja teha väike kokkuvõte VEMU uuest kogust.

Kultuuripärandi Seltsi esimesed VHS lindistused pärinevad 1980. aastate algusest ning viimased samas formaadis ülesvõtted on tehtud 2000. aastate esimeses pooles, kui VHSid asendati digitaalsete lindistustega. VHSide kogu hõlmab umbes 20. aasta jagu erinevat materjali. Peamised ülesvõtted on erinevatest Toronto eestlaskonna üritustest, tähtpäevadest, pidustustest, loengutest, aktustest, näidenditest, kontsertidest, spordi-üritustest, erinevate klubide ja organisatsioonide koosviibimistest jms. Suure osa kogust hõlmavad aga ka kohalike eestlastega tehtud (eluloolised) intervjuud.

Kultuuripärandi Seltsi videolindistaja Ants Virkus 1996. aastal Torontos.

Foto: Johannes Tanner (VEMU Fotokogu – FK 16-5)

Natuke rohkem kui 1/3 kogust moodustavad eluloolised intervjuud. Neid on tehtud mitmesuguses vanuses ja erinevate alade inimestega ning need lindistused annavad üsnagi laia pildi põgenemislugudest ning eestlaste elust peale sõda Euroopas ja edasistest liikumistest. Enamik lugusid on Kanada eestlaste elust, mõned USAs elanud inimestest ja üksikud Rootsi eestlastest. Kui vanema põlvkonna elulood kajastavad suuresti mälestusi Eesti Vabariigi ajast ja olulisel kohal on põgenemisloo detailne edasiandmine, siis noorem põlvkond keskendub rohkem õpingutele ja karjäärile uues riigis. Mõlemate jaoks on aga olulisel kohal perekond ning ühiskondlik tegevus eestlaste hulgas.

Päris rohkesti on erinevaid Kanada eestlaste edulugusid. Intervjueeritute hulgas on palju insenere ja arhitekte, raamatupidajaid, kindlustusseltside ametnikke, eraettevõtjaid, meditsiinivaldkonna inimesi ja erinevate alade teadlasi. Kui veel välja tuua lugude ühiseid jooni, siis põgenikuks olemise algaastatel oli pea kõigi jaoks oluline lihtsalt töö leida. Edaspidi püüti asuda töötama või õppima aladel, mis võimaldasid head elatist teenida. Kuigi kultuuritegevus oli väga aktiivne, siis vähe on intervujeeritavate seas neid, kes väljaspool Eesti seltskonnategevust kultuurivaldkonnas oleksid töötanud, eriti just vanema põlvkonna hulgas. Küll aga on põnevaid mälestusi Eesti Vabariigi professionaalsetelt kultuuritöötajatelt, nt näitlejatelt-tantsijatelt Riina Reinike-Lipp, Rahel Olbrei, Kaarel Söödor jt.

Intervjuu kirjanik Arved Viirlaidiga 1984. aastal Torontos.

Foto: Oskar Haamer (VEMU Fotokogu - FK 16-8)

1980. aastate lõpust ja 1990. aastate algusest on intervjuusid ja loenguid Eestist tulnud külalistelt - kultuuri- ja poliitikategelastelt, kes tänu Nõukogude Liidus toimunud muudatustele said Eestist väljapoole reisida. Olgu siinkohal nimetatud järgmisi: Trivimi Velliste, Mart Laar, Arvo Pärt, Marju Lauristin, Tunne Kelam, Viivi Luik, Jaak Jõerüüt jt.

Iga ülesvõetud elulugu on omamoodi ainulaadne, nii nagu on ainulaadne iga inimese elugi, kuid mõned põnevamad lood vajavad siinkohal eraldi väljatoomist. Üheks selliseks oli Karl Auna intervjuu peale Eesti iseseisvuse taastamist. Ta jutustab Eesti lipu saatusest: kuidas Eesti ametlikku esimest riigilippu säilitati Karl Auna isatalus keevitatud karbi sees põranda all. Lisaks Auna loole olid tähelepanuväärsed Rahel Olbrei mälestused sellest, kuidas ta balleti “Kratt” kostüümis koos teiste tantsijatega Tallinnat mööda ringi jooksis, sest Tallinna pommitamise käigus süttis keset etendust ka Estonia teater. Huvitavad olid ka “Moerolt”' pääsemise lood ning Heino Toome Siberi vangilaagrist Soome ja edasi Rootsi põgenemise lugu. Üsna ainulaadsed on ka Nõukogude Eestist emmigreerumised. Oma viieaastasest paberite ajamise protsessist räägib Endla Kannel ning Vaike Rannu emigreerumise lugu läbi Sri Lanka USAsse kõlab kui seiklusromaan.

Peale intervjuude on kogus palju mitmesuguste ürituste jäädvustusi. Üheks enim lindistatud ürituseks on kindlasti ESTO' 84 Torontos. Peamiseks põhjuseks on see, et tervelt nädala kestnud programmi raamesse mahtus hulgaliselt erinevaid ettevõtmisi nagu kontserdid, etendused, kunstinäitused, konverentsid, rongkäik, laulupidu, tantsupidu jms. Üheks väliseesti teatri suurteoseks oli kindlasti ESTO' 84 raames etendunud A. Särevi ja P. Ardna operett “Kalurineiu”, mille lavastas Lydia Vohu-Viksten, peaosas Valve Tali ning muusikaliseks juhiks ja orkestri dirigendiks Roman Toi.

Kõigi seltsi lindistuste taga on aga seisnud mitmeid vabatahtlikke, kelle panus VHS kogu tekkimisel on olnud väga suur. Suur osa intervjuusid on läbi viidud ühe seltsi endise aktiivsema liikme Ellen Irsi poolt. Lisaks on mitmeid küsitlusi teinud ka Aksella Lokk. Filmimise ja kaamertöö osas on suure panuse andud Johannes Tanner, Laine Pant, Julius Karelson, Ants Virkus, Eugen Paas, Kaljo Patune, Uno Roose, Aksel Pügi jt. Lisaks on ka enamike videote viimistlemise taga olnud Aksel Pügi, kes on suurest hulgast VHS koopiatest kokku lõiganud ühtseid tervikuid.

Kultuuripärandi Seltsi liikmed uut lindistamise tehnikat vastu võtmas 

1980. aastatel Torontos.

(VEMU Fotokogu – FK 16-7) 

Kogus leidub ka erinevaid Kanada televisoonisaadete lindistusi. Enamasti on tegemist poliitiliste saadetega, mis puudutavad Eestit või Nõukogude Liitu, aga on ka katkendeid telesarjadest ja filmidest. Väga põnev oli jälgida saadetevahelisi reklaamiklippe ja seda, kuidas need on ajaga muutunud. Ka Eesti televisooni saadetest leidub koopiaid, eriti laulva revolutsiooni ja Eesti iseseisvuse taastamise aastatest. Põnev leid oli valik Nõukogude Eesti aegseid reklaame.

Lisaks põnevatele ajaloolistele faktidele oli mulle isiklikult huvitav teada saada, miks minu kodulinnas Viljandis kutsutakse lossimägedes asuvat mustavalgekirjut silda Varese sillaks. Ühe viljandlase intervjuust selgus, et sild ehitati tema isa linnapea Jaan Varese ametiajal (1923-1927) ja sealt alates hakatigi seda Varese sillaks kutsuma.

Kultuuripärandi Selts on teinud ära suure töö eestluse ajaloo filmilndile jäädvustamisel. Nende filmikogu on väga väärtuslik allikas nii professionaalsetele ajaloolastele kui Kanada eestlaskonnale.

THE FIRST JANE'S WALK OF VEMU

Text by Eric Sehr

Photos by Taavi Tamtik & Piret Noorhani

See also a video of our Jane's Walk. Made by Kaisa Pitsi

On Sunday May 25th, the Estonian Studies Centre hosted its first Jane's Walk, "Estonian Architects and Their Buildings in Midtown Toronto".  The walk, led by Toronto Architect Käbi Lokk, was an excellent sample of Estonian architecture in Toronto’s Annex and Yorkville neighbourhoods.

During the walk, we looked at the work of four Estonian architects who fled their occupied homeland in the late 1940s. These architects have had a tremendous influence on Toronto’s postwar architectural style and midtown Toronto.

The pioneer of this group was Mihkel (Michael) Bach. Bach studied architecture in Berlin before the Second World War. In 1949, while living in Sweden, he met a visiting professor from the University  of Toronto's School of Architecture. The professor encouraged Bach to come to Toronto to join the faculty of modern architecture, which was still in it’s formative years. Bach brought a modernist architectural style from Western Europe to Toronto and is said to have played an important role in the design of Victoria College’s Wymilwood Residence.

Bach would also recruit another Estonian architect with a modernist Scandinavian style, Ants Elken to the University of Toronto. Elken would teach architecture at the University for 33 years. Unfortunately, while Bach had some significant influence on modernism in Toronto in the 1950s, he struggled with personal issues and faded from the Toronto architectural scene in the early 1960s.

However, many Estonians followed Bach and Elken to the University of Toronto School of Architecture in the 1950s, including Uno Prii, Elmar Tampõld, and Henno Sillaste, whose buildings Lokk highlighted during our walk.

Uno Prii graduated from the University of Toronto in 1955. Prii's imaginative buildings are often described as "Space Aged", and have been recognized by many architects today for their uniqueness. The City of Toronto named 13 of Prii's buildings to to the  Inventory of Heritage Properties in 2004, including 20 Prince Arthur Ave. (See the picture below.)

Also well known, but perhaps not as celebrated are the works of Elmar Tampõld, who graduated from the University of Toronto in 1953. Working with his firm Tampõld and Wells, he was involved with numerous projects along Bloor Street West. These include the brutalist Senator David Croll apartments and Tartu College, both near Spadina and Bloor. Tartu College remains a centre for Estonian cultural life in the city and is a major student residence.

The Senator David Croll apartments, formally know as  Rochdale College, are infamous. As the nexus of hippy culture and later drug culture in the late 1960s and early 1970s the building has become an important cultural landmark. 

While I was familiar with both Tartu and the David Croll apartments, I was unaware of Tampõld’s connection to the Colonnade Building, a luxury mixed-use building along the "mink mile".

The building was one of the first significant mixed-used projects in Toronto and perhaps Canada. The Toronto's Star's architecture critic, Christopher Hume, nicely summarizes what makes the building such an innovation,

"WHAT LIFTED THE COLONNADE ABOVE THE MODERNIST ORTHODOXIES THAT HOMOGENIZED THE FACE OF CITIES AROUND THE GLOBE WAS ITS DEEP SENSITIVITY TO CONTEXT. A TWO- AND THREE-STOREY PODIUM RUNS ALONG BLOOR, WHICH MEANS A CONTINUOUS STREETSCAPE, A CRITICAL ELEMENT IN THIS HEAVY SHOPPING ENVIRONMENT. IT ALSO CONNECTS BLOOR TO THE OPEN GREEN SPACE BEHIND AND CHARLES ST."

Most of the Estonians on the tour who grew up in Toronto during the 1960s fondly remembered the Colonnade and it’s Estonian confectionary Amjärv. The store apparently once occupied the same space that is now home to Cartier. (See the picture below.)

During our tour we also took a look at 1132 Bay Street, which was designed by Henno Sillaste, who graduated from the University of Toronto in 1960. 1132 Bay Street was a condominium built in the 1980s. While not a remarkable building, Sillaste was a well known as an expert in curtain-wall systems.

In one of those great examples of how immigration influences both the host country and country of origin, Sillaste introduced the curtain-wall system to Estonian architects in the 1990s. As a result, the curtain wall is known as a Kanada sein (Canadian Wall) in Estonia.

Lokk ended our tour by discussing a more recent vision to raise the profile of Estonians in Toronto and preserve the legacy of the first generation of the community. The Centre for Estonian Studies is planning a Museum of Estonians Abroad (VEMU), which would be built as an addition to Tartu College.

The museum and archive could be part of the cultural corridor that stretches along Bloor from University Avenue to Bathurst Street and includes the Bloor Hot Docs Cinema, Royal Ontario Museum, and other cultural centres such as the Native Canadian Centre of Toronto. Thomas Tampõld, Elmar's Tampõld son, designed the proposed addition to Tartu College. (See the picture below.) An excellent example of how a second generation of Canadian-Estonian Architects are now making their mark on midtown Toronto.