Tekst: Piret Noorhani, VEMU / Eesti Õppetöö
Keskuse peaarhivaar
Septembris avati Torontos Tartu
College'is näitus Toit – eestluse varaait. Eesti toidupoed ja
-ärid Torontos. Näituseprojekt sai alguse umbes neli aastat tagasi,
kui tekkis mõte hakata koguma andmeid Kanadas tegutsenud eesti äride
kohta. Peagi tuli leppida paari tõsiasjaga. Esiteks, erinevates
valdkondades tegutsenud ärisid on aastate jooksul olnud liiga palju,
et kõike ühe näituse sisse mahutada. Ka kogumise seisukohast
tundus otstarbekam keskenduda mõnele kitsamale teemale. Samuti oli
inimjõudu napilt – alguses vaid VEMU (Väliseesti Muuseum)
peaarhivaar ehk siis allakirjutanu üksinda.
Torontos asunud eestlaste pagariäri
“Hugo Rooneem’s Bakery” kaubaauto.
Fotograaf teadmata
Teine kurb tõsiasi ilmnes VEMU kogusid
üle vaadates: meie muidu päris suures ja korralikus fotokogus
polnud siinsetest toiduäridest kümmet fototki. Kirglikke jutte
Rooneeme ja Amjärve pagari- ja kondiitriäridest ning PoKo liha- ja
delikatessipoest võis kuulda kõigilt eestlastelt, kes siin linnas
elanud, aga arhiivimaterjale ega esemeid polnud kusagilt võtta.
Nappis ka infot omanike ja nende järeltulijate kohta.
Peatselt oli selge, et oma jõududega
me seda näitust valmis ei tee. Riina Reinvelti oli lihtne pehmeks
rääkida. Kogenud etnoloogi ja väliseesti teemade uurijana nägi ta
selles projektis ühishuvisid. ERM pakkus ka näituse tegemiseks
vajalikku kunstilist ja tehnilist abi. Lisaks Riinale tulid mängu
Maido Selgmäe, Merike Tamm ja Tiit Sibul. Riina ja Maido käisid
Kanadas, et intervjuusid filmida. Riina tegi Eesti arhiivides
põhjalikku uurimistööd ja oli üks näitusetekstide kirjutajaid.
Merike andis näitusele kauni ja isuäratava kujunduse. Tiit tegeles
trükikojaga ja saatis näituse Toronto poole teele. Toiduäride
kaardi koostas Mati Tee Regio firmast. Näitusepaneelid trükkis OÜ
Seri Disain. Näituse tegemisele aitas aga kaasa veel suur hulk
inimesi, kellele kõigile suur tänu!
Toidulaud näituse avamisel. Foto:
Taavi Tamtik.
Kohe alguses tekkis ka mõte teha
näitusematerjalidest raamat, kaunis ja kasulik, piltide ja
retseptidega. Torontos tegutsenud Koppeli kinkeärist on selline
raamat olemas, aga teiste äride kohta leiab informatsiooni vaid
ajalehtedest – sealgi enamasti vaid reklaame. Ka koguteos
„Eestlased Kanadas“ puudutab toiduäride teemat ainult põgusalt.
Raamatut meil veel ette näidata pole, aga idee pole sugugi maha
maetud. See saab teoks ehk paari aasta pärast, kui oleme
järelnoppimisega ühele poole saanud. Näituse avamise järel ongi
hakanud uut infot kogunema, mis kõik raamatu tegemisele kaasa aitab.
Üks planeerimata lisaprodukt
näitusematerjalist siiski valmis – dokumentaalfilm „Toidutoojad“.
Magusa materjali vormistas dokumentaalfilmiks Balti Filmi- ja
Meediakoolis õppinud Kaisa Pitsi. Filmi etendati näituse avamisel
suure eduga ja peatselt saab seda näha dokumentaalfilmide festivalil
EstDocs. Näituse tegemine oli nii põnev kui ka emotsionaalne
ettevõtmine. Toimus palju meeldejäävaid kohtumisi. Inimesi ja
materjale otsides kulus ohtralt halle ajurakke kriminalistitööle.
Kord sattusin aga päris kogemata tõelisele reliikviale. Jõgide
pere arhiivimaterjale vaatamas käies võtsin peretütar Erikaga
jutuks meie toidunäituse. Kurtsin, kui raske on leida materjale.
“Oota,” ütles ta ja kadus äraseletatud näoga teise tuppa, et
hetke pärast peopesasuuruse karbikesega tagasi tulla. Sõnalausumata
andis ta selle minu kätte. Läbipaistva kilekaane alt paistsid musta
rukkileiva kuivanud tükikesed ja nendel käsitsi maalitud silt
“Eesti leib 1944”. Veel enne, kui Erika midagi öelda jõudis,
olid mul silmad märjad… Oli selge, millega tegu: see polnud
lihtsalt niisama leib, vaid Eestist põgenemisteele kaasa võetud
leib.
Foto: Piret Noorhani
Need 70 aasta vanused leivatükikesed
räägivad eestlaste kohta mõndagi. Meie toidutavade nii sümboolseks
kui tegelikuks tugisambaks on rukkileib. Kodu leib on kõige magusam,
on öelnud vanarahvas. Leib on eestlase jaoks toidu sünonüüm –
kui leib on laual, siis on pere toidetud. Seepärast on vist üsna
loomulik, et esimesed eestlaste toiduettevõtted Kanadas hakkasid
tegelema leivaküpsetamisega. Toronto, mida ka väliseesti pealinnaks
on kutsutud, oli pikka aega vähemalt Põhja-Ameerika eestlastele ka
leivapealinnaks – Torontos küpsetatud must ja peenleib rändasid
autopagasina paljudesse eestlaste asupaikadesse. Aga siit sai ka
pirukaid ja kringlit, korpe ja vahukoorekukleid, rosoljet ja
kartulisalatit, tee- ja verivorsti, suitsuangerjat ja skumbriat
punases marinaadis, hapukapsast ja verivorstist rääkimata. Torontos
on tegutsenud kümneid eestlaste toiduärisid, millest vaid üheksat
tutvustatakse näitusel põhjalikumalt (lisaks ülevaade erinevatest
restoranidest ja söögisaalidest).
Mitmed ettevõtted polnud armastatud
mitte ainult eestlaste ja teiste Euroopast tulnute seas. Perekond
Jänes pani aluse siiani kõiki suuri toidupoode liha ja kala
külmtoodetega varustavale suurtootmisele Janes Family Foods. Ken
Valvur tegi sama sushiga. Tema Bento Nouveau hakkas esimesena Kanada
toidupoode sushiga varustama. Amjärve kooke sõid Inglise kroonitud
pead. Rooneeme kohvi ja kooke maitsesid nii Toronto kultuuriinimesed
(teiste seas nt nobelist Alice Munroe) kui muidu muhedad
linnakodanikud. Tralla-perele kuulunud Viking Bakery tänane omanik
on Kanada üks suuremaid leivatootjaid – Dimpflmeier Bakery, kelle
toodetel on siiani Vikingi logo.
Foto: Piret Noorhani
Sa oled see, mida sööd. Eestlase kõht
nõuab eesti toitu ning selle valmistajaid ja turustajaid leidub
Torontos tänagi. Kaks peamist tegijat, Ülle Veltmann Eesti Maja
kohvikust ja Viia Männamaa Hilliside Bakery´st, katsid näituse
avamise puhul hõrgu laua. Aga VEMU selle hooaja üks oodatumaid
üritusi on kindlasti Cooking with Susi. Kevadel õpetas Susi
Holmberg hakklihakastme ja mannavahu tegemist, sügisel seisavad ees
pirukaküpsetamise õppused. Emakeeleoskus võib siin, kodust kaugel
küll tasapisi hääbuda, aga himu eesti toidu järele ei paista
kaduvat – ka noored Kanada eestlased naudivad meie toitu ja
propageerivad seda. Üheks silmapaistvamaks näiteks on Paul
Lillakas, kes võitis möödunud hooajal kohaliku kokasaate hapukapsa
fusion´iga.
Näituseavamine. Foto: Taavi Tamtik
Toit on eestluse varaait, pruukigem ja
tunnustagem seda vääriliselt!
No comments:
Post a Comment