Loeng sarjast "Eestlasena maailmas" 18. novembril 2015: "Minu elu Pariisis"- Maarika Lepik

Tekst- Maarika Lepik

Tere õhtust, bon soir! Mina olen Maarika Lepik. Või Maarika Le Pique, mis on tegelikult väga prantsuse-pärane nimi. Minu venna nimi on Armand. Ma sain seal olles aru, et pean tänama oma vanemaid, kes panid meile nii hästi prantsuse keelde sobivad nimed.

Maarika Lepik esinemas Tartu College'is

Foto: Maarika Lepik

Hetkel on mu mõtted tihti Pariisis ja pariislastega. See on üks võluv koht, kus inimesed on alati väljas kohvikuteterassidel. Ma igatsen sillerdavat Seine'i jõge, mis kulgeb läbi linna, ja sildu üle jõe. Kõige rohkem igatsen ma seda, et sa võid süüa baguette'e ja croissant'e ehk sarvesaiu iga päev ja mitte paksuks minna.

Mul kummitab tihti peas igapäevane metroo kellahelin. Igatsen minu tänava boulangerie'd, kus mulle tuttavaks saanud mees ilmselt ka täna tööd teeb. 

Fotod: Maarika Lepik

See kõik tundub praegu minu turvalisest ja kaitstud maailmast väga kaugel olevat. Mõtlen palju oma Pariisi sõpradele ja nendele pariislastele, keda sealsed terrorirünnakud otseselt mõjutasid. Mõtlen, kus ma oleksin võinud sel päeval olla, kui ma oleksin Pariisis olnud terve aasta ja mitte 6 kuud. Leinan kõiki, kes sel päeval elu kaotasid.

Selle aasta jaanuaris (st 2015) läksin ma kuueks kuuks Prantsusmaale, Pariisi õppima kunstikooli 

École nationale supérieure des Beaux-Arts. Õppeprogramm oli seotud minu Toronto kunstikooliga OCAD. Õpin siin viimast aastat joonistamise ja maali erialal. 

École nationale supérieure des Beaux-Arts asub Saint-Germain-des-Prés rajoonis, jõest ning Louvre'i kunstimuuseumist lõunapool. Kool asutati 1648. aastal ja see on maailma kõige vanem kunstikool. 

École nationale supérieure des Beaux-Arts. Foto: Maarika Lepik

Otsustasin minna sinna õppima, sest see on väga kuulus kool, kus käisid omal ajal sellised kunstnikud nagu Renoir, Seurat, Monet ja Braque. Soovisin lisaks õppida ja Pariisi ja Prantsusmaa ajalugu, harjutada prantsuse keelt, nautida kultuuri, käia muuseumides, galeriides, kinos, balleti vaatamas ja ooperis. Samuti oli minu jaoks väga oluline süüa palju juustu ja nautida veini. Olin väga ettevõtlik sel viimasel alal! 

Pariis tundus mulle kõige parem koht, kus olla. Seal on ilu igal pool ja polnud raske leida inspiratsiooni kunsti tegemiseks. Geograafiliselt on Prantsusmaa Euroopas kesksel kohal ja reisimine oli üsna lihtne. Seal elades käisin ära Londonis, Lõuna-Prantsusmaal, Amsterdamis, Berliinis ja Kopenhaagenis. Pärast Prantsusmaad puhkasin kuu aega Eestis. 

Detsembri alguses sain teada, et olin kooli vastu võetud. Nad olid saatnud mulle kirja novembris, aga aadress oli kirjutatud väga kunstilises stillis, nii et see käis paar ringi postkontori vahet. Aga viimaks see tuli kohale, õnneks. See oli mu esimene tutvus prantsuse asjaajamisega. Seal opereeritakse palju kirjade ja allkirjadega, selles riigis on väga vähe digitaalset. Ostsin lennupileti teadmisega, et õppetöö algab jaanuaris. Vale! Paar nädalat hiljem sai e-maili täpsemate andmetega. Õppetöö algas hoopis 2. veebruaril! Kuid korter oli juba leitud ja lennupiletid ostetud.

Leidsin korteri agentuuri kaudu, mille nimi oli parisstay.com. See oli bachelor stiilis korter 12 arrondissementis. Seda kutsutakse Bastille rajooniks, sest seal oli vanasti suur kindlus nimega Bastille Saint-Antoine. 14. juulil 1789 tormasid inimesed sealt läbi ja sellega algas revolutsioon, mis lõppes kuninganna Marie Antoinette'i tapmisega. Plats jäi tühjaks pikaks ajaks. Napolean mõtles sinna teha suure pronksist elevandi, aga lõpuks, 1840. aasta juulikuus, ehitati sinna torn (Colonne de Juillet), mis seisab seal edasi. Bastille ooperimaja on ka seal, sama päeva ooperipiletid on 6 eurot ja ma käisin seal väga tihti. 

Foto: Maarika Lepik

Lennuk lahkus Torontost 8. jaanuaril ja ma saabusin Pariisi 9. jaanuaril, päev pärast Charlie Hebdo tulistamist. Vanemad olid päris mures, sest see Charlie Hebdo kontor on samas rajoonis kui minu korter. Tapjad olid õnneks kinni püütud Charles de Gualle'i lennujaama lähedal samal ajal, kui minu lennuk maandus. Võtsin rongi Gare du Lyon'i jaama. Seal oli igal pool palju sõdureid suurte püssidega. Astusin välja ilusasse päikeseloojangusse ja võtsin takso, mis viis mind mu uude korterisse.

Notre Dame asub Ile-de-la-Citė saarel keset jõge, olles linna südameks nii praktiliselt kui sümboolselt. Null-kilomeetrist areneb teokarbikujuliselt välja arrondissementide ehk rajoonide süsteem.

Enne, kui klassid algasid, jalutasin ringi. Rive Droit ja Rive Gauche on paremal ja vasakul pool Seine'i jõge. Kolasin läbi Quartier Latin', St.-Germain-des-Prés', Montparnasse'i, Jardin de Tuileries', Le Marais', Canal Saint Martin'i, Trocadero ja Montmatre'i. Juhuslikult elasid ka mu paar Kanada sõpra Pariisis ja ma kohtusin nendega tihti kohvikutes. Tegin ka natuke lapsehoidmise tööd peres, kellel oli 4-ja 8-aastane tütar, enne kui lastel kool algas. Oli huvitav, sest see oli aken Pariisi lapsepõlve. Avastasin ka mu lemmikveinikoopa ehk cave Le Bon Marche´.

Foto:  Maarika Lepik

Kui tunnid algasid, pidime sooritama prantsuse keele eksami, et meid saaks vastavalt kelletasemele klassidesse jagada. Mind pandi intermediate klassi, mis toimus kaks korda nädalas. Siis pidime leidma atelier ehk stuudio, kus ma tegime suurema osa oma projektidest. Me õppisime ühe kuntsniku käe all, kes oli meile mentoriks. See protsess võib olla pikk ja keeruline, sest sa pead kohtuma oma õpetajatega, et näidata neile oma portfooliot ja siis nad otsustavad, kas nendel on ruumi ja kas sa sobid nende ateljeesse. Siis nad panevad oma allkirja ühele lehele ja nõnda sa registreerid ka teistesse klassidesse. Siis sa viid paberi kõigi nende allkirjadega kontorisse ja saadki registreeritud. See protseduur pole muutunud ajast, kui kool avati. 

Ėcole de Beaux-Arts on tõeliselt ilus. Seal on mitmeid klassikalisi marmorist skulptuure. See kool on tegelikult loss, kus toimuvad ka sellised huvitavad üritused nagu nt Paris Fashion Week. Enne  moenäitust jooksevad majas ringi supermodellid, kellele tehakse soenguid ja meiki. Seal käivad sellised kuulsused nagu Kim Kardashian, Kanye West ja Jared Leto. Õhtuti jäävad õpilased tihti kooli, et juua oma atejeedes veini - nii suitsetamine kui ka alkoholi joomine ateljees on lubatud. Kool on argipäeviti lahti kuni südaööni. Ėcole de Beaux-Arts on keeruline, silte on seal vähe ja väga raske on üles leida klassiruume ja kontoreid. Kui küsid kellegi käest juhtnööre, vastavad nad kiirelt prantsuse keeles, sest üldiselt keegi ei räägi inglise keelt. Harjusin fraasidega “encore une fois” ja “plus lentement s'il-vous-plait.” Viimaks jõuad sinna, kus sa arvad, et pead olema, aga Prantsusmaa opereerib teises rütmis - lõunasöögid on tihti kaks tundi pikad ja inimesed jäävad sageli hiljaks. 

Paar päeva kulus ootamisele, aga lõpuks sain kõik klassid jätte: Morphologie (modellide joonistamine), Explorers (joonistamise klass), Atelier Fresque (fresco ateljee), prantsuse keel ja minu maalimise stuudioks sai Atelier Boisrond. Mul oli ka võimalus teha tööd teistes stuudiotes. Atelier Bruguera oli väga lahe ja inimesed olid seal hästi sõbralikud. 

Morphologie tund. Foto- Maarika Lepik

Veetsin paar tundi iga päev oma peaateljees. Lõpetasin selles klassi kolm maastikumaali, kaks freskot Atelier Fresque'is ja mitmeid joonistusi teisteski klassides. Õppisin, kuidas teha vanaegset lina prime'i kasutades jänesenahka, liimi ja kriiti. Andsin oma hääle ühe kaasõpilase lühifilmile. 

Veetsin pikki tunde raaamatukogus, lugesin raamatuid peamiselt kunstnikest ja prantsuse filosoofidest. Laenutasin ka mitmeid prantsuse filme. Aeglaselt hakkas mu prantsuse keel arenema ja lõpuks sain uhkesti rääkida prantsuse keelt kõva aktsendiga. Inimesed on tõesti abivalmid, kui sa vähemalt proovid nende keelt rääkida. Sain hakkama oma tundides vastates lihtsalt "d'accord." Minu arusaamine keelest on parem kui rääkimine. Suureks kiituseks õpetajalt oli, kui ta ütles "pas mal." Õhtul, kui jäin magama, helises prantsuse keel ikka kõrvus. 

Fotod: Maarika Lepik

Kolmapäeviti oli jour de press, mil ma võtsin alati Pariscope'i 75 sendi eest ja vahel ka Charlie Hebdo'd. Pariscope on haruldane väljaanne, mis annab teada erinevatest Pariisi kultuurisündmustest, aga peamiselt ostsin ma seda kinokavade pärast.  Pariisis on nii palju huvitavaid kinosid. Üks oli näiteks jaapani pagoodide stiilis, teine egiptuse püramiidide stiilis. Paaris kinos mängiti ainult vanu Hollywoodi filme. Cinématique mängis Charlie Chaplini filme iga pühapäev ja seal oli alati mitmeid filmifestivale toimumas. Ma nägin Pariisis ka filmi "Risttuules." Selle režissööri Martti Heldet kohtasin eelmisel aastal TIFFil.

Muidugi käisin ma palju muuseumides ja galeriides. Püüdsin kogu Louvre'i kunsti ühe päevaga ära vaadata ja avastasin, et seda on võimatu teha. Jõudsin sinna hiljem veel paaril korral. Ilu ja ajalugu on Pariisis kõikjal. 

1.mail tähistasin Pariisis oma kolmekümnendat sünnipäeva. Mu ema ja õde tulid kümneks päevaks külla. Meil oli koos nii tore. Olin selleks ajaks linnaga hästi tuttav ja oskasin neile näidata oma lemmikkohti. Jalutasime palju ja sõitsime rattaga erinevates linnaosades, käisime muuseumides, restoranides, kohvikutes ja muidugi tegime piknikke.

Foto:  Maarika Lepik

Jõudsime isegi ooperisse, Opera Bastille'isse, ja Palais Garnais'i balletti vaataama. Meil oli koos väga lõbus ja ma loodan, et ühel päeval, kui mul on tütred, saan nendega teha samasuguse reisi Pariisi.

Pariisi äärelinnades on suured ja keerulised probleemid. Vaesus ja nälg puudutavad inimesi tõsiselt. Seal on palju vargaid, eriti turul ja metroos - pead alati ettevaatlik ja tähelepanelik olema. Vargusi juhtub tihti, kuulsin nendest oma tuttavatelt ja peaaegu sattusin ise varguse ohvriks.

Tutvusin ka Eesti seltskonnaga Pariisis. See on üks äge ja vapper grupp inimesi, keda ma väga armastan. Sooviksin nii väga, et nad oleksid kõik siin! Nad olid väga uudishimulikud ja küsisid minu kanada-eesti kasvatuse kohta, kuidas ma oskan eesti keelt rääkida ja eesti ürituste kohta, mis toimuvad Torontos ja selle äärelinnades. Nad olid automaatselt minu sõbrad ja ma suhtlesin nendega sagedasti nende kuue Pariisis veedetud kuu jooksul. See oli ka väga hea eesti keele harjutus. Üldiselt, eestlased Pariisis kas õpivad või töötavad või siis on nende abikaasad prantslased ja neil on seal pered.

Foto- Maarika Lepik

Pühadesoovid / Holiday Greetings!

VEMU KÄIS ÕNNITLEMAS 50. AASTAST EESTI ARHIIVI ÜHENDRIIKIDES

Tekst & fotod: Piret Noorhani

25. oktoobril toimusid Lakewoodi eesti kirikus suurejoonelised pidustused märkimaks Eesti Arhiivi Ühendriikides 50. tegutsemisaastat. Kokku oli tulnud ligi 50 inimest New Yorgist ja Lakewoodi ümbrusest New Jersey'st, mõned külalised ka kaugemalt. VEMUst olid kohale sõitnud peaarhivaar Piret Noorhani ja arhiiviassistent Kadi Kuivits.

VEMU Lakewood'is

Avasõnad lausus arhiivi juhataja Enda-Mai Michelson Holland. Tervitustega esinesid Maria Belovas Washingtoni Eesti Suursaatkonnast ja Eda Treumuth Lakewoodi Eesti Pühavaimu kogudusest. Kirjalikult saabunud tervitused luges ette arhivaar Ave Maria Blithe.

Arhiivi juhataja Enda-Mai Michelson-Holland arhiivikogusid tutvustamas

Seejärel paluti kõiki kohvilauda maitsma kringlit ja mustikakooki. Samal ajal sai vaadata põhjalikku väljapanekut Lakewoodi arhiivi erinevatest kogudest. See valmis arhivaar Ave Maria juhtimisel ja arhiivivabatahtlike kaasabil. Nagu väljapanekust selgus, leidub selles arhiiviks nimetatud institutsioonis küllaga ka museaale: kunsti, käsitööd ja muid pagulastele emotsionaalselt olulisi esemeid. Osta ja uurida sai Ferdinand Kooli koostatud mahuka “DP kroonika” ingliskeelset tõlget, mis arhiivi juubeliks trükivalgust nägi.

Lakewood'i arhiivipere pidupäeval

Seejärel oli aeg pikemateks ettekanneteks. Allakirjutanu tunnustas oma kõnes Lakewoodi arhiivi töökaid vabatahtlikke visaduse ja tulemusliku töö eest, andis edasi VEMU arhiivirahva ja Baltic Heritage Networki tervitused ning rääkis pagulastest ja sellest, millist rolli on täitnud kultuuripärandiga tegelemine eestluse säilitamisel. Stanfordi Ülikooli Raamatukogu balti kogude kuraator Liisi Esse tutvustas läänerannikul tehtavast kogumistööd. On julgustav, et USAsse on tekkinud veel üks Eesti-ainelisi materjale koguv, uuriv ja propageeriv keskus. Kahe aastaga on seal juba mõndagi saavutatud. Enda-Mai Michelson-Holland kõneles Lakewoodi arhiivi minevikust, olevikust ja tulevikust. Nagu paljudele ehk teada, on suur osa nende dokumendiarhiividest üle antud Immigratsiooniajaloo Uurimise Keskusesse Minneapolises. Siiski on Lakewoodis endiselt nii paberdokumente, türkiseid, fotosid, kunsti, audiovisuaalseid materjale kui esemeid. Kogude arendamiseks palgati 2013. sügisel arhivaar, misjärel on asjad reipalt edasi liikunud. Lakewoodi arhiivivabatahtlikud on olnud ka tegusad partnerid Baltic Heritage Network'i ettevõtmistes.

Huvilised said kaasa teha ringkäigu arhiiviruumidesse, tutvuda kogude ja käsilolevate töödega. Töö- ja muid jutte jätkus kohvitassi kõrvale pikaks ajaks. Kõik kokku jättis mulje, et 50-aastane Lakewoodi arhiiv paistab olevat jõudnud täisküpsuse ikka, peab tulevikuplaane ja toimetab agaralt. Jagugu neile ikka nutikaid ja usinaid inimesi ning raha kõigi plaanide elluviimiseks!

VEMU esindus külastas ka New Yorgi Eesti Maja, ajalehe Vaba Eesti Sõna toimetust ning Ellis Island'il asuvat immigratsioonimuuseumi. Kahjuks oli suletud ekspositsiooni see osa, mis tutvustab 1940.-1950. aastate immigratsiooni ehk siis eesti pagulaste Ameerikasse saabumise aega. Orkaan Sandy järel pole suudetud muuseumis nõuetekohaseid hoiutingimusi taastada, nii on osa ekspostsioonist endiselt kinni. Muuseum jättis sellest hoolimata imposantse mulje. Ajalooline hoonetekompleks ise on vaatamisväärsus. Tormine ja vihmane ilm andis elamusele emotsionaalset lisaväärtust. Rappuva ja loksuva laevaga saarele sõit pani vägisi mõtlema sellele, mida paadipõgenikud omal ajal läbi pidi elama. Ellis Islandi immigratsioonimuuseum on kindlasti üks paremaid kohti Ameerika Ühendriikide ajaloo tundmaõppimiseks ja selle riigi olemuse tabamiseks. Soovitan seda külastada kõigil, kes sinna veel jõudnud pole.

Immigratsioonimuuseum Ellis Island'il

VEEBINÄITUS BALTI PAGULASLAAGRITEST SAKSAMAAL

Tekst: Birgit Kibal, näituse Eesti osa üks koostajaid

Käesolev aasta tähistab 70 aasta möödumist tuhandete Balti riikide kodanike lahkumisest läände murrangulisel 1944. aastal. Kodumaalt lahkuti hirmust Nõukogude võimu ees, paljud põgenikud jätsid oma sünnimaa ja lähedased igaveseks maha.

Kui palju oli sel pöördelisel suvel ja sügisel lahkujaid Eestist, Lätist ja Leedust? Kuhu asuti? Kuidas Saksamaale jõudnud põgenikke koheldi? Mis organisatsioonid tegelesid pagulasküsimustega? Kas pagulasi sunniti kodumaale tagasi pöörduma? Millega laagrites tegeleti? Miks ja millal suunduti Saksamaalt edasi? Need ja veel paljud küsimused saavad sõnalise ja pildilise vastuse 9. oktoobril avatud veebinäitusel. Kolme Balti riigi koostöös sündinud väljapanek pakub pagulaslaagrite tegevusperioodi ülevaadet alustades laagrite rajamisest, rahvusvahelisest taustast ja igapäevaelust kuni laagrite sulgemise ja teistesse riikidesse ümberasumiseni.

Pagulaslaagrid ei olnud üksnes ajutised elukohad, vaid tutvustasid omal moel iga Balti riigi tavasid ja eluviise. Laagrites tegutsesid koolid, teatritrupid, orkestrid, balletirühmad ja koorid, samuti anti välja hulgaliselt trükiseid. Laagrites korraldati näituseid, laulupidusid, kontserte ja spordivõistlusi, tegutsesid käsitööringid ja viidi läbi kingseppade ja metallitööliste kursusi. Rõhutati tegevusi, mis aitasid säilitada rahvuslikku eneseteadvust.

Näituse veebilehel saab iga huviline tutvuda laagrielu kajastavate dokumentide, fotode ja ka mõne üksiku filmilõiguga. Eestit käsitlevad dokumendinäidised pärinevad Rahvusarhiivi kogudest, enamus fotodest Välis-Eesti Muuseumist. Näituse koostajad on tänulikud igale lahkele kaastöötajale ja toetajale.

Head lugemist ja vaatamist!

Veebinäitust saab vaadata siin.

UNRRA näidislaager Altenstadtis, arvatavasti 1947. aastal.
(VEMU FK_61-6)

TOIT - EESTLUSE VARAAIT. EESTI TOIDUPOED JA -ÄRID TORONTOS

Tekst: Piret Noorhani, VEMU / Eesti Õppetöö Keskuse peaarhivaar

Septembris avati Torontos Tartu College'is näitus Toit – eestluse varaait. Eesti toidupoed ja -ärid Torontos. Näituseprojekt sai alguse umbes neli aastat tagasi, kui tekkis mõte hakata koguma andmeid Kanadas tegutsenud eesti äride kohta. Peagi tuli leppida paari tõsiasjaga. Esiteks, erinevates valdkondades tegutsenud ärisid on aastate jooksul olnud liiga palju, et kõike ühe näituse sisse mahutada. Ka kogumise seisukohast tundus otstarbekam keskenduda mõnele kitsamale teemale. Samuti oli inimjõudu napilt – alguses vaid VEMU (Väliseesti Muuseum) peaarhivaar ehk siis allakirjutanu üksinda.

Torontos asunud eestlaste pagariäri “Hugo Rooneem’s Bakery” kaubaauto.

Fotograaf teadmata

Teine kurb tõsiasi ilmnes VEMU kogusid üle vaadates: meie muidu päris suures ja korralikus fotokogus polnud siinsetest toiduäridest kümmet fototki. Kirglikke jutte Rooneeme ja Amjärve pagari- ja kondiitriäridest ning PoKo liha- ja delikatessipoest võis kuulda kõigilt eestlastelt, kes siin linnas elanud, aga arhiivimaterjale ega esemeid polnud kusagilt võtta. Nappis ka infot omanike ja nende järeltulijate kohta.

Peatselt oli selge, et oma jõududega me seda näitust valmis ei tee. Riina Reinvelti oli lihtne pehmeks rääkida. Kogenud etnoloogi ja väliseesti teemade uurijana nägi ta selles projektis ühishuvisid. ERM pakkus ka näituse tegemiseks vajalikku kunstilist ja tehnilist abi. Lisaks Riinale tulid mängu Maido Selgmäe, Merike Tamm ja Tiit Sibul. Riina ja Maido käisid Kanadas, et intervjuusid filmida. Riina tegi Eesti arhiivides põhjalikku uurimistööd ja oli üks näitusetekstide kirjutajaid. Merike andis näitusele kauni ja isuäratava kujunduse. Tiit tegeles trükikojaga ja saatis näituse Toronto poole teele. Toiduäride kaardi koostas Mati Tee Regio firmast. Näitusepaneelid trükkis OÜ Seri Disain. Näituse tegemisele aitas aga kaasa veel suur hulk inimesi, kellele kõigile suur tänu!

Toidulaud näituse avamisel. Foto: Taavi Tamtik.

Kohe alguses tekkis ka mõte teha näitusematerjalidest raamat, kaunis ja kasulik, piltide ja retseptidega. Torontos tegutsenud Koppeli kinkeärist on selline raamat olemas, aga teiste äride kohta leiab informatsiooni vaid ajalehtedest – sealgi enamasti vaid reklaame. Ka koguteos „Eestlased Kanadas“ puudutab toiduäride teemat ainult põgusalt. Raamatut meil veel ette näidata pole, aga idee pole sugugi maha maetud. See saab teoks ehk paari aasta pärast, kui oleme järelnoppimisega ühele poole saanud. Näituse avamise järel ongi hakanud uut infot kogunema, mis kõik raamatu tegemisele kaasa aitab.

Üks planeerimata lisaprodukt näitusematerjalist siiski valmis – dokumentaalfilm „Toidutoojad“. Magusa materjali vormistas dokumentaalfilmiks Balti Filmi- ja Meediakoolis õppinud Kaisa Pitsi. Filmi etendati näituse avamisel suure eduga ja peatselt saab seda näha dokumentaalfilmide festivalil EstDocs. Näituse tegemine oli nii põnev kui ka emotsionaalne ettevõtmine. Toimus palju meeldejäävaid kohtumisi. Inimesi ja materjale otsides kulus ohtralt halle ajurakke kriminalistitööle. Kord sattusin aga päris kogemata tõelisele reliikviale. Jõgide pere arhiivimaterjale vaatamas käies võtsin peretütar Erikaga jutuks meie toidunäituse. Kurtsin, kui raske on leida materjale. “Oota,” ütles ta ja kadus äraseletatud näoga teise tuppa, et hetke pärast peopesasuuruse karbikesega tagasi tulla. Sõnalausumata andis ta selle minu kätte. Läbipaistva kilekaane alt paistsid musta rukkileiva kuivanud tükikesed ja nendel käsitsi maalitud silt “Eesti leib 1944”. Veel enne, kui Erika midagi öelda jõudis, olid mul silmad märjad… Oli selge, millega tegu: see polnud lihtsalt niisama leib, vaid Eestist põgenemisteele kaasa võetud leib.

Foto: Piret Noorhani

Need 70 aasta vanused leivatükikesed räägivad eestlaste kohta mõndagi. Meie toidutavade nii sümboolseks kui tegelikuks tugisambaks on rukkileib. Kodu leib on kõige magusam, on öelnud vanarahvas. Leib on eestlase jaoks toidu sünonüüm – kui leib on laual, siis on pere toidetud. Seepärast on vist üsna loomulik, et esimesed eestlaste toiduettevõtted Kanadas hakkasid tegelema leivaküpsetamisega. Toronto, mida ka väliseesti pealinnaks on kutsutud, oli pikka aega vähemalt Põhja-Ameerika eestlastele ka leivapealinnaks – Torontos küpsetatud must ja peenleib rändasid autopagasina paljudesse eestlaste asupaikadesse. Aga siit sai ka pirukaid ja kringlit, korpe ja vahukoorekukleid, rosoljet ja kartulisalatit, tee- ja verivorsti, suitsuangerjat ja skumbriat punases marinaadis, hapukapsast ja verivorstist rääkimata. Torontos on tegutsenud kümneid eestlaste toiduärisid, millest vaid üheksat tutvustatakse näitusel põhjalikumalt (lisaks ülevaade erinevatest restoranidest ja söögisaalidest).

Mitmed ettevõtted polnud armastatud mitte ainult eestlaste ja teiste Euroopast tulnute seas. Perekond Jänes pani aluse siiani kõiki suuri toidupoode liha ja kala külmtoodetega varustavale suurtootmisele Janes Family Foods. Ken Valvur tegi sama sushiga. Tema Bento Nouveau hakkas esimesena Kanada toidupoode sushiga varustama. Amjärve kooke sõid Inglise kroonitud pead. Rooneeme kohvi ja kooke maitsesid nii Toronto kultuuriinimesed (teiste seas nt nobelist Alice Munroe) kui muidu muhedad linnakodanikud. Tralla-perele kuulunud Viking Bakery tänane omanik on Kanada üks suuremaid leivatootjaid – Dimpflmeier Bakery, kelle toodetel on siiani Vikingi logo.

Foto: Piret Noorhani

Sa oled see, mida sööd. Eestlase kõht nõuab eesti toitu ning selle valmistajaid ja turustajaid leidub Torontos tänagi. Kaks peamist tegijat, Ülle Veltmann Eesti Maja kohvikust ja Viia Männamaa Hilliside Bakery´st, katsid näituse avamise puhul hõrgu laua. Aga VEMU selle hooaja üks oodatumaid üritusi on kindlasti Cooking with Susi. Kevadel õpetas Susi Holmberg hakklihakastme ja mannavahu tegemist, sügisel seisavad ees pirukaküpsetamise õppused. Emakeeleoskus võib siin, kodust kaugel küll tasapisi hääbuda, aga himu eesti toidu järele ei paista kaduvat – ka noored Kanada eestlased naudivad meie toitu ja propageerivad seda. Üheks silmapaistvamaks näiteks on Paul Lillakas, kes võitis möödunud hooajal kohaliku kokasaate hapukapsa fusion´iga.

Näituseavamine. Foto: Taavi Tamtik

Toit on eestluse varaait, pruukigem ja tunnustagem seda vääriliselt!